Palju maksavad kodumajapidamises tekkinud ohtlikud jäätmed?
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi keskkonnakorralduse eriala tudengina (nüüd juba vilistlane) kirjutasin bakalaureusetöö (Kodumajapidamises tekkinud ohtlike jäätmete käitlemise korraldamine kohalike omavalitsusüksuste poolt), mille eesmärk oli teada saada, kui paljud Eesti kohalikud omavalitsusüksused tegelevad ohtlike jäätmete kogumise korraldamisega elanikkonnalt ning kuidas on see korraldatud. Samuti soovisin teada saada, kui suuri kulutusi teevad kohalikud omavalitsusüksused ohtlike jäätmete käitlemise korraldamiseks ja millised on finantseerimise allikad. Töö uuringu andmed pärinevad infopäringu vastustest, mida saatsin e-maili teel kõikidele Eesti omavalitsusüksustele.
Töö unikaalsus seisnes sellest, et varasemalt ei ole antud valdkonda Eestis analüüsitud ning teema on aktuaalne, kuna uuringud näitavad, et segaolmejäätmetes sisaldub jätkuvalt väike protsent ohtlikke jäätmeid, mida tuleks üle anda jäätmekäitlejale. Eestis on kodumajapidamises tekkinud ohtlike jäätmete käitlemine korraldatud selliselt, et elanikel on võimalik seda sorti jäätmeid viia jäätmejaama, kogumispunkti või anda üle ohtlike jäätmete kogumisringil. Kõik infopäringule vastanud 191 omavalitsusüksust tegelevad ohtlike jäätmete kogumise korraldamisega elanikkkonnalt.
Seaduse järgi ei ole omavalitsusüksustele antud kohustust finantseerida ohtlike jäätmete käitlemisega seotud kulusid, kuid omavalitsusüksused teevad seda. Töö käigus tuli välja, et kuna omavalitsusüksuste ülesandeks on korraldada jäätmehooldust oma haldusterritooriumil, rahastavad nad seda ka hea tava kohaselt, et kodumajapidamistes tekkinud ohtlikud jäätmed saaksid kokku kogutud ja jäätmekäitlejale üle antud.
[caption id="attachment_26526" align="alignleft" width="200"]
Kohalike omavalitsusüksuste tehtud kulutuste sagedusjaotused.[/caption]
Infopäringule vastanud omavalitsusüksuste aastane koondkulu ohtlike jäätmete käitlemiseks 2013. aastal oli 489 tuhat eurot ja 2014. aastal 608 tuhat eurot. Lisaks omavalitsusüksuste omafinantseeringule taotleti ohtlike jäätmete käitlemiseks toetusi Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (edaspidi KIK). 2013. aastal oli rahuldatud taotluste kogusumma 216 tuhat eurot ja 2014. aastal 226 tuhat eurot. Hinnates omavalitsusüksuste omafinantseeringut ja KIK-i toetuste suhet vastavatel aastatel, tuleb välja, et KIK-i panus 2013. aastal moodustas 44% ja 2014. aastal 37%, mis on suur protsent, arvestades, et ilma KIK-i toetuseta peaks selle puudujääva osa tasuma jäätmevaldaja või omavalitsusüksus oma eelarvest. Analüüsides omavalitsusüksuste omavahenditest tehtud kulutusi, nähtub, et enim oli tehtud kulutusi vahemikus 500 – 1 000 eurot (vt joonist). Kuna omavalitsused näitavad oma eelarvetes kulutusi jäätmekäitlusele koondsummana, siis töö käigus vaatlesin nelja Eesti maakonna omavalitsusüksuste kodumajapidamises tekkinud ohtlike jäätmete käitlemiseks tehtud kulutusi jäätmekäitluse eelarve suhtes ja leidsin, et need jäid vahemikku 7-19%, mis autori arvates on jätkusuutlik määr. Kui mõni omavalitsusüksus leiab, et käitlemise kulu on nende jaoks ületamatult suur on autori arvates alternatiivseks võimaluseks minna üle süsteemile, kus antud teenus muutub elanikele tasuliseks. Alternatiiviks on omavalitsusüksuste aktiivsem sihtotstarbeliste toetuste taotlemine KIK-ilt, kuna aastal 2013 ja 2014 oli taotlejaid keskmiselt 20% kohalikest omavalitsusüksustest.
Bakalaureusetöö tulemustele põhinedes on autoripoolsed ettepanekud olukorra edendamiseks järgmised:
Kohalike omavalitsusüksuste tehtud kulutuste sagedusjaotused.[/caption]
Infopäringule vastanud omavalitsusüksuste aastane koondkulu ohtlike jäätmete käitlemiseks 2013. aastal oli 489 tuhat eurot ja 2014. aastal 608 tuhat eurot. Lisaks omavalitsusüksuste omafinantseeringule taotleti ohtlike jäätmete käitlemiseks toetusi Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (edaspidi KIK). 2013. aastal oli rahuldatud taotluste kogusumma 216 tuhat eurot ja 2014. aastal 226 tuhat eurot. Hinnates omavalitsusüksuste omafinantseeringut ja KIK-i toetuste suhet vastavatel aastatel, tuleb välja, et KIK-i panus 2013. aastal moodustas 44% ja 2014. aastal 37%, mis on suur protsent, arvestades, et ilma KIK-i toetuseta peaks selle puudujääva osa tasuma jäätmevaldaja või omavalitsusüksus oma eelarvest. Analüüsides omavalitsusüksuste omavahenditest tehtud kulutusi, nähtub, et enim oli tehtud kulutusi vahemikus 500 – 1 000 eurot (vt joonist). Kuna omavalitsused näitavad oma eelarvetes kulutusi jäätmekäitlusele koondsummana, siis töö käigus vaatlesin nelja Eesti maakonna omavalitsusüksuste kodumajapidamises tekkinud ohtlike jäätmete käitlemiseks tehtud kulutusi jäätmekäitluse eelarve suhtes ja leidsin, et need jäid vahemikku 7-19%, mis autori arvates on jätkusuutlik määr. Kui mõni omavalitsusüksus leiab, et käitlemise kulu on nende jaoks ületamatult suur on autori arvates alternatiivseks võimaluseks minna üle süsteemile, kus antud teenus muutub elanikele tasuliseks. Alternatiiviks on omavalitsusüksuste aktiivsem sihtotstarbeliste toetuste taotlemine KIK-ilt, kuna aastal 2013 ja 2014 oli taotlejaid keskmiselt 20% kohalikest omavalitsusüksustest.
Bakalaureusetöö tulemustele põhinedes on autoripoolsed ettepanekud olukorra edendamiseks järgmised:
- Tõsta inimeste teadlikkust läbi reklaamkampaaniate – mis on kodumajapidamises tekkinud ohtlikud jäätmed, kuidas mõjutab nende ohtlikkus keskkonda ja inimeste tervist ning sellest tulenev vajadus seda sorti jäätmed liigiti koguda.
- Motiveerida kohalikke omavalitsusüksusi käituma keskkonnasõbralikult ning võimalikult kõik tekkinud ohtlikud jäätmed elanikelt kokku koguma.
- Hajaasustusega piirkondades näeksin Rootsiga sarnase süsteemi kasutusele võtmist ka Eestis, kus kodumajapidamistele antakse spetsiaalsed kogumiskastid ohtlike jäätmete tarbeks.
- Jäätmehoolduseeskirjades tuleks kajastada ka tasuta informatsiooni olemasolu, mis võib olla üks lahendus, muutmaks inimesi teadlikumaks.