Rektor Tiit Land: õpetaja peab saama olla meister!

Tallinna Ülikooli rektori Tiit Landi kõne 24. oktoobril peetud kõne konverentsil "Igaüks võib õppida õpetajaks".

rektor

Head õpetajad, seda kõige laiemas ja ka kõige kitsamas mõttes, juba suure algustähega või alles oma tee alguses olevad. Kui ma mõtlen ülikooli ja õpetajahariduse seostest, tuleb mulle mõttesse väike H-tähega sõnamäng: homse hariduse heaks. Sest haridus on lahutamatult seotud homsega. Me vaatame eilsesse – me süütasime eile teenekate kasvatusteadlaste kalmudel küünlad - ja mõtestame tänast selleks, et olla homme paremad.

Mida aga tähendab see iga päev, aga ka vahel iga tund kasutatav sõna „parem“. Mille poolest parem? Kellele parem?

Minu pakutav paremusjärjestus on niisugune:

-esmalt parem õpilasele. Minu soov on, et ta saaks koolist kõigekülgset infot, mõtteainet edaspidiseks. Mu soov on aga ka see, et kooli lõpetaja poleks väsinud ning tüdinud, vaid valmis suurteks mõteteks ja tegudeks, valmis oma panuse andmiseks kõigi teiste heaks.

-teiseks parem õpetajatele, kes peavad saama koolis pakkuda oma parima, rakendada teadmisi, loovust, metoodilisi oskusi. Riigi nõutu kõrval peab õpetajal olema õigus, võimalus ja võime anda edasi ka iseennast – vastasel korral ei kõla sõna „õpetaja“ ju sugugi uhkelt.

-kolmandaks parem ühiskonnale. Kõik me oleme ühiskond, kõigil meil peab siin olema võimalus oma võimeid rakendada. Jah, praegu on veidi veidras võtmes räägitud sellest, et keegi ei tohi olla viimane. Aga ühiskonna võtmes ei tohigi. Ühiskond pole pingerida, vaid nende inimeste kogum, kes on saanud oma võimetele ja huvidele vastava ettevalmistuse.

Ka selle viimase väite tõttu olen veendunud, et õpetajate tähtsus ei vähene, vaid pigem kasvab. On selge, et ei saa olla arsti, inseneri ja minu pärast või Marsile lendajat, kui pole õpetajat. Tema tähtsus saab selgeks eriti siis, kui räägime lapsest lähtuvast õpetamisest. See ei saa olla liinitöö, see peab olema meistritöö. Siinkohal meenub mulle ehk asjatultki minevikku vajuv sõna „koolmeister“.

Õpetaja on ka meie väikese rahvuse hoidja ja edasiviija. Ta on see, kes oskab hoida piisavalt kõrget piiri oma ja võõra vahel, tuua üle selle piiri kõik selle, mida on meile vaja, et olla küllaldaselt informeeritud, et olla alati edumeelne, ja hoida piiri taga kõik selle, mis meie erilisuse ja omapära olematuks muudab. Ning seda oskust on meil iga päevaga üha enam vaja.

On aga ka selge, et muutuv aeg koos hoopis teiste soovide ja nõudmistega muudab ka õpetajate ettevalmistamise vajadusi ja viise. Kuidas, sellest täna siin räägimegi.

Jõudu teile tänaseks, jõudu ja jaksu aga ka oma igapäevases töös. Jõudu õpetamisel ja ka lõputul õppimisel! Ning säravaid silmi õpilastele!