Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik on silmapaistvad tantsijad ja tänavused teatriauhinna laureaadid, kes on tööelus Tallinna Ülikooli õppejõud. Vabalava mustas kuubis on pime. Nii pime, kui üks pimedus olla saab. Vabalaval on ootus. Nii suur ootus, kui üks ootus olla saab. Muidugi nad tulevad, peatuvad, liiguvad, annavad, võtavad ja võidavad. Kui kõik see lõppenud on, etendus, mitte selle mõju muidugi, kõnnib Tallinna Ülikooli arendusprorektor Eve Eisenschmidt Tiina Olleski juurde ja kingib talle roosid. „Tiina ja Rene on meie õppejõud,” lausub ta kõlaval häälel. Argipäev … ... on muidugi teistsugune. Aga kahtlemata tantsuline. Tantsides õpetataksegi. Teooriatundides samuti. Raske on selgitada, kui sa ette ei näita. Kui näitad, pead oskama. Et osata, tuleb harjutada. Aastaid. Muidugi sunnib elu konkureerima. Õppejõududena ja omavahel õnneks mitte, küll aga tantsuturul. Sest need, keda õpetatakse, võtavad ühel päeval tiivad selga ja lendavad lavale. Samale lavale, kus õppejõud juba aastaid kunsti teevad. Puhast kunsti. Puhas kunst … … võib olla muidugi ka higine. Vabalavale jäävad etenduse „... and Blue” ajal higilaigud – kunst on ränk töö ja ühtlasi selle tulemus. Sõnatu sild vaatajani. Võib-olla isegi kaugemale, hinge. Ollesk ja Nõmmik on suutnud korduvalt südametesse tungida. Aga kuidas seda oskust edasi anda? Õpetada nii, et … Istudes muidugi tantsukunsti edasi ei anna. Just kunsti, kuigi võrreldes mitme muu kunstiga tehakse seda kogu kehaga. Kõigepealt pead sa omaenda keha tunnetama. Sul peab jõudu olema. Hingejõudu muidugi, aga füüsilist ka. Teatriauhinna toonud „… and Blue” on tund aega pikk. Terve tund mõtestatud liikumist, mis samal ajal annab edasi nii emotsioone kui ka meisterlikkust. Nad on ainsad profid Eestis … … ütles pärast etendust tantsija, keda võib ka profiks pidada. Tallinna Ülikoolil on vedanud, et tantsu õpetavad (loe: näitavad ka ette) profid. Jah, see võib olla mitteakadeemiline, tunnistavad õppejõud, aga sellele vaatamata oluline. Ei õpetata pelgalt intellektuaalsel moel, vaid ka tegevusega. Teadmine pluss suhtlemine pluss füüsiline sooritusvõime. Tiina Ollesk on endiselt võimas. Keset etendust hüppab ta saali: algul ühele toolile, siis teisele. Pingirida rappub tema skandeerimisest. Siis astub ta põrandale tagasi. Tema liigutustes on taas mõõdetus, täpsus ja veenvus. Loomulikult peabki õppejõud selline olema. Energia nakatab. Kui ise käid, tõmbad ka teised käima. Ning neil läheb lõpuks meelest, kui raske see kõik alguses tundus. Inimeste kehakasutus … … on ülimalt väljendusrikas, tõdevad õppejõud. See on tohutu toormaterjal, mis on vaja tantsutehnikaga ühendada. Aga mida oma kehaga kunsti tarvis teha? Ei midagi enamat, kui märgata ja jäljendada elu. Ning seda saab õppida ülikoolis. Huvilisi jätkub. Tantsitakse väga palju: klubis, huvitegevusena, Koolitantsu konkursil. Nii paraneb rüht, lahtub tusatunne, kaovad niisama tühja jooksvad minutid. Paljud tulevad ülikooli tänavatantsu, meelelahutusliku tantsu suunalt. Tants kui teatrikunst pole seni olnud nende jaoks, kuigi oleks võinud olla. Nii alustatakse ülikoolis sellega, kust oleks tegelikult võinud juba jätkata. Aga tants ei seisa nii … … kuidas seda Tallinna Ülikooli õpetatakse ja õpitakse, riigi rahakotile just väga lähedal. Selleks seisjaks on ballett. Ning pärimuskultuur – peame ju olema valmis ikka ja jälle tuhandete viisi tantsumurule tulema, et üheskoos öelda: me oleme eestlased, oleme alles, siin. Ollesk ja Nõmmik on ka alles ja siin. Ütlevad, et jah, Eestis on balletikool. Jah, sealt võiks tulla tantsijad Vanemuisesse ja Estoniasse. Aga lavalt tantsivad meile pigem välismaalased. Loomulikult on meid sellel maal vähe, loomulikult oleme erineva pikkuse ja kehakujuga. Aga võtkem meid siis sellistena, nagu oleme! Lubage meil tantsida seda, mida me tunneme! Tallinna Ülikoolis … … võib baleriin jõuda ka teistsuguse tantsu juurde. Nii tuli ülikooli õppima Xenia Rudakova. Janek Savolainen sai Tallinna Ülikooli haridusega Vanemuisesse tantsijaks, nüüd lavastas koreograafina „Meistri ja Margarita”. Seega on kust alustada, on kuhu jõuda. Nõmmik ja Ollesk on pika tee järel jõudnud etenduseni „… and Blue”. Ning tudengid on käinud nende järel, järele jõudnud, tantsinud koos nendega. Tants pole ka tantsijale … … ainus, mis rõõmustama ja muretsema paneb. Nii ei alusta Tiina Ollesk üliõpilasega tundi mitte tantsu-, vaid hingeteooriaga. Ning praktikaga. Kui mure rõhub, pole samm õige. Hoolides muutub aga ülikool perekonnaks. Koreograafid on ammu käinud teed, millele mitmed akadeemilised üksused end alles asutavad. Märka tegijat, aga märka ka publikut! Kõiki ei saa võtta ühe mõõduga. Meid on siin Eestis nii vähe, et kellestki ei tohi kergel käel loobuda. Etendus ei saa sündida … … kui pole koostööd, teine inimene ei tundu väärtuslik. See, kes sa oled, tuleb kõige selgemalt ilmsiks siis, kui sa teed midagi koos teistega. Meeskonnatööd pole koreograafide juures isegi mõtet mõistena välja tuua, seda lihtsalt tehakse. Kui sind täna pole, ei saa ka teised ühise tööga edasi minna. Panus ei ole vaid füüsiline, etendus sünnib meie kõigi ühisest mõttest. Tants aitab aru saada … … sellest, kes inimene tegelikult on. See kaasab tunded, vaimu, aga ka ihulise olemise. Tekitab küsimuse, mis minuga toimub, milline ma üldse olen. Kiiresti need vastused ülikoolis ei tule. Ainuüksi gravitatsiooni tajumisega võib minna tunde. Sunniviisil seda teha ei saa. Aga kui paned tähele, kuidas toimivad su meeled, võid kogemuslikult millenigi jõuda. Selleks, et õpetada … … pead olema ise looja. Aga ka suhtleja, sest kui tantsijad sind ei mõista, siis vaevalt, et nad su mõtetega ka publikuni jõuavad. Tantsija pead sa samuti olema, muidu läheb kiiresti meelest, mismoodi tema asju näeb. Olleski ja Nõmmiku kogemus näitab, et vormis võib püsida kaua. Fine Five Tantsuteater loodi juba 1994. Paljud tolleaegsed inimesed on tantsust kaugenenud. Aga nemad, suured avastajad ja isetegijad, jätkavad, sest on imeline, kui tunned ära, millega elus tegeleda soovid ja jäädki seda tegema. Nädala sees on nad õppejõud, nädalavahetusel ja õhtuti aga loojad, tantsijad, kes konkureerivad võrdsetel alustel nendega, keda on aastate jooksul õpetanud. Püüavad igal hetkel oma vagu ajada paremini ja sügavamalt. Ning tunnevad end iga päev SUURE ELU õpilastena.