Arenemine, suhtlus ja väikesed väljakutsed on väga tõhus viis vaimselt ja füüsiliselt reipana püsida. Sellest, kuidas vanas eas eluga kaasas käia, kirjutab rahvusvahelisel eakate päeval vanemaealiste uurija Tiina Tambaum Tallinna Ülikoolist. Istun Prahas svingorkestri kontserdil. Laval musitseerivad mustades ülikondades mehed, pillid helgivad ja mängijad muhelevad. Kõik muusikud on vanuses 70+, dirigent vähemalt 85. Ega dirigent palju rabelegi, seda enam, et oli hiljuti infarktist taastunud. Tema lööb küünarnukiga takti ja juhatab mehi rohkem nagu silmadega. Pärast esimest lugu, mis publikul vere keema lööb, astub lavale solist – andekas noor ja kaunis lauljanna. Kõik esinejad tunnevad ennast hästi – mehed, kellel on puldi taga mahti silmi muuks kui noodilugemiseks kasutada, jälgivad kaunist solisti, dirigent unustab taktilöömise hoopiski, lauljanna särab siira tähelepanu keskpunktis, publik naudib noort tugevat häält ja särtsakat muusikat ning seda, kuidas kõik on justkui õigel ajal õiges kohas. Olen tšehhi eakate päevale pühendatud kontserdil. Nagu näha, Praha orkestritest vanaduspuhkusele siirdunud muusikutel pillid kapi otsas tolmu ei kogu. Neil on, kus ennast omas tempos teostada, neil on oma kuulajaskond ning silmanähtavalt õnnelikud fännid. Kasutame pillimänguoskust üldistusena igasugustele oskustele, mis elu jooksul õpitud või külge jäänud. Öeldakse, et eksperdi tasemele jõuad siis, kui oled oma alal arenenud ja praktiseerinud vähemalt 10 000 tundi. See teeb viis aastat viis tööpäeva nädalas. Kui oled noor, pead kõrgeima taseme saavutamiseks kulutama kogu oma aja. Kui selja taga on juba pikk elu, on mõnes asjas tipptase kätte tulnud märkamatult. Need on need õhulised sidrunikoogid, oskus lõigata klaasi, istutada roose või leida tekstis komaviga. Mõnes asjas teeb vanus tõesti oma töö ja polegi vaja teha nägu, nagu see nii ei oleks. Kuid enamik meie seast pole ju lauljad, piloodid ega kaevurid. Kui pausi mitte sisse lasta, muutub vananedes oskuse kasutamine vaid aeglasemaks, väheneb tähelepanu jagamise võime ja jõudlus. Või nagu kirjeldas endine maadlustreener Elmar (79): «Kui mõistus peas, siis oskad aeglustaja peale panna. Alguses olin nii tugev, et tõstsin kivi kärusse. Siis panin käru külili. Ja nüüd ei too üldse seda kivi.» Kõik see aga ei tähenda, et Elmar oleks minetanud teadmise, millise tehnikaga kivi kärusse vinnata. Need kohad, kus vanus on oskuse kvaliteeti purenud, saab asendada nooremate jõududega. Täpselt nagu oli teinud Praha vanade muusikute orkester. Moodsalt öeldakse selle kohta põlvkondadevaheline koostöö. Kui palju meie vanemate inimeste ekspertoskustest on rakendatud nende enda põlvkonna või nooremate kasuks ja meeleheaks? MTÜ Kuldliiga Algatus on aastaid osutanud tõsiasjale, et töövõtjate tähelepanu on naelutatud CVs kandidaadi passijärgsele vanusele ning arvud, mis algavad viie või kuuega, tarretavad otsustajate edasise lugemis- ja mõtlemisvõime. Niisiis, tööl pole aastatega kogunenud kogemus paljudes valdkondades veel oodatud. Kui rääkida inimestest, kes on jätnud tööelu seljataha, peaks oma oskuste rakendamine kaaskodanike heaks väljenduma mingit laadi koduvälises tegevuses. SHARE uuring, milles enam kui 6000 eestimaalast vanuses 50+ on andnud vastuseid juba kahes laines (2011 ja 2013) ning kolmas laine parasjagu käib, näitab, et Eestis elatakse põhimõttel «kui tööd ei tee, pole ka kodust välja asja». Tööga hõivatud 55+ vanuses inimestest on Eestis mõne kogukondliku tegevusega seotud iga teine (54 protsenti), mittetöötavate inimeste seas on kogukondlikult aktiivsed vaid iga neljas (26 protsenti). Oleme mittetöötavate vähese kaasatuse poolest SHARE 15 riigi seas kõige viimasel kohal ning sedavõrd suurt erinevust töötavate ja mittetöötavate inimeste koduvälises aktiivsuses ei esine mitte üheski teises SHARE riigis. Analüüsides kultuuri-, spordi- või mõnes muus klubilises tegevuses osalemist, vabatahtlikku tööd, kursustel käimist, kirikus, kolmandas sektoris või partei liinis kaasatust või lihtsalt mängulises tegevuses (nt male või lauamängud) kaasa löömist vanuse alusel, näeme, et 65+ vanusegrupis on kasvõi ühesse nendest kogukondlikest tegevustest vähemalt kord nädalas haaratud vaid iga kaheksas inimene (12 protsenti). Lisaks tuleb tõdeda, et kõikide nende tegevuste aktiivsusnäitajate trend perioodil 2011–2013 oli Eestis langev. Kui kõnelen seltskonnas koduste pensioniäride kapseldumisest, saan tunda sõjakat vastuseisu. Alati liigub jutt väärikate ülikoolide tohutule populaarsusele, päevakeskustes intensiivset rakendust leidnud sugulastele, eakate festivalile, mille jaoks puudub Eestis piisava suurusega maja, et kõik huvilised ära mahuks, «Prillitoosis» või mõnes teises toredas saates kajastatud lugudele. Me üldistame selle põhjal, mida me näeme, aru andmata, et see on osake suurest tervikust. Meedia ei saagi teha lugu sellest, kuidas Mari ei käinud loengus või Jüri ei tulnud talgutele. Väärikate ülikoolis näeb harva põhiharidusega inimesi ning peamiselt on see intellektuaalne nauding kättesaadav linnainimesele. Päevakeskustes pakutav programm ei paelu mehi, seltsimajadesse pole asja kultuurihuvita inimesel. Just uuringud, nagu SHARE, suudavad osutada mittetoimumisele. Teine pool teemast on vanuseline kapseldumine. Kui inimene suhtleb kogukonnas ainult omavanustega, siis – sõltumata sellest, kas oled noor või vana – kujuneb pilt «teistest» vaid inimese ettekujutuses, millel pole seost tegelikkusega. Täpselt nagu Aafrika pagulastega, võib meie endi seas tekkida võõraviha vanuse alusel. Mugav suhtlus ainult omasugustega mõjub halvasti ka iseenda ja oma põlvkonna väärtustamisele, sest ümberkaudsetelt saadav tagasiside on üheülbaline ja poolik. Inimese heaks enesetundeks ei piisa sellest, kui noorukit hindab kõrgelt vaid teine nooruk ning ainus, kes hallpead austab, on teine hallpea. Et üksteist hinnata, tuleb üksteist tunda. Põlvkondadevaheline koostöö ei ole see, kui vana ja noor löövad külapeol puus puusa vastu tantsu või lasteaed annab hooldekodus kevadkontserdi. Koostöö tekib momendist, kui eri vanuses osalistel on ühine eesmärk midagi ära teha. Tundub, et sellise definitsiooniga koostöö pole meil piisav isegi mitte peresiseselt. Sotsiaalteadlased väidavad küll, et peresisesed kontaktid noorte ja vanade vahel on viimasel poolsajandil suures plaanis tihedamad kui kunagi varem. Põhjuseks tuuakse suurt lahutuste arvu ning mõlema vanema töölkäimist, millest tuleneb suurem vajadus vanavanemate abi järele. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakub samuti enneolematult soodsaid võimalusi kontaktihoidmiseks. Noorte ja vanade suhtluse sisu tundub aga jäävat pinnapealseks. Ollakse koos, aga ilma ühise eesmärgita midagi korda saata. Samas imestatakse vastastikku üksteise saamatuse üle – «ta ei saa ju millestki aru, ta ei kasuta arvutit», «tööd ta teinud ei ole, ei oska isegi saage käes hoida» –, aga kumbki pool ennast ise teisele eksperdina välja ka ei paku. Loota, et võõraste noorte ja vanade vahel koostöö iseenesest tekiks, pole üldse mõtet. Kui kogukond tahab noori rakendada, on toetav struktuur kool. Kui kogukond otsib ekspertoskusi ja elukogemust, pole kellegi poole pöörduda. Ometi on just vanadel seda kogemust, mida jagada, ning vajadus ühiskonnaga kaasa areneda, samuti vajadus lappida «auke» nende oskuste rakendamises, kus kõike vanuse tõttu enam ei suuda. Nii nagu igas vallas on 5.b, peaks seal olema ka 65.b. Seejuures kool kui õppeasutus on teisejärguline. Vähesed käisid meist ju koolis kangest õpihimust. Ei olnud seda, et oh, täna tuleb põnev päev, täna hakkab õpetaja stereomeetriat seletama. Kooli poole tõmbasid ikka klassi- ja koolikaaslased ning see, mis nendega koos olles iseenesest juhtus. Lisaks inimestele tekitasid koolis põnevust iseenda väikesed saavutused. Kui ikka ülesande ära tegid, voolas verre mõnusat rahuloluainet. Seda rahuloluainet ning koosolemise spontaansust vajab inimene taas siis, kui on jäänud kõrvale aktiivsest tööelust. 65.b-l peaks tunniplaanis olema näiteks arvutitund, normaalse vananemise teooria, visuaalsete väljendusvahendite lugemine (vt Krista Kodres, PM 4.08), kokandus leskedele või liiklus edasijõudnutele. Aga seal peaksid olema ka ülipikad vahetunnid, et nooremad saaksid tulla küsima, kuidas teha mutipüünist või kukekommi, või otsida neid, kes aitaks koolinäidendi jaoks leida riietust ja dekoratsioone. Arvamuslugu ilmus 1. oktoobril 2015 ajalehes Postimees.