„Ka ei saa mainimata jätta meie jäätmekäitlust. See on vaja kõikides ülikooli hoonetes tööle saada nii nagu seda sätestab seadus.“

Jätkusuutlikkus – mis see on?

Üldiselt mõistetakse jätkusuutlikkuse all sihipärast ühiskonna arengut, mis võtab lõimitult arvesse keskkonnahoidu, sotsiaalset sidusust, kultuurilist vastupanuvõimet ning majanduslikku heaolu. 
 
Ülikooli enda tegevused

Uue valdkonna arendamine on võimalus asuda realiseerima neid ülikooli keskkonna-alaseid ootusi, mis paljudel töötajatel ja tudengitel on aastaid olnud. Meil on ülikoolis mitmeid jätkusuutliku arengu teemalisi algatusi. Minu ülesanne on need ühekordsed algatused teha kestlikeks, see tähendab vormida ülikooli keskkonnastrateegiaks. Me võiksime avalik-õigusliku institutsioonina näidata ühiskonnas eeskuju ja liikuda keskkonnahoidlike hangete suunas nii nagu seda on soovitanud Keskkonnaministeerium. Prioriteetne valdkond on Tallinna Ülikooli hoonete energiatõhusamaks muutmine. Ka ei saa mainimata jätta meie jäätmekäitlust. See on vaja kõikides ülikooli hoonetes tööle saada nii nagu seda sätestab seadus. 

Jätkusuutlikkus õppekavades ja teaduses

Esmalt soovin kaardistada, mida meil ülikoolis jätkusuutliku arengu teemadel õpetatakse ning luua võrgustik õppejõududest ja teadlastest, kellele see valdkond korda läheb. Selleks, et edendada teadmistepõhist jätkusuutliku arengu käsitlust ülikoolis, on esimese sammuna vaja leida täiendõppevõimalusi meie õppejõududele. Olen loonud head kontaktid ülikoolidega Rootsis ja Soomes, kus

„Samuti võiksime liikuda pikemas perspektiivis selles suunas, et saame pakkuda jätkusuutliku arengu teemalisi täiendkoolitusi ka üldhariduskoolide ning miks mitte ka alushariduse õpetajatele.“

jätkusuutliku arengu temaatikaga on tegeletud kümnendi jagu. Samuti võiksime liikuda pikemas perspektiivis selles suunas, et saame pakkuda jätkusuutliku arengu teemalisi täiendkoolitusi ka üldhariduskoolide ning miks mitte ka alushariduse õpetajatele. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava sätestab ühe läbiva valdkonnana keskkonna ja säästva arengu. Just selles valdkonnas on väga kiired muutused teadmistes ja usun, et me saaksime pakkuda tuge õpetajatele koolituste näol. Samuti oleme silmitsi teadmisega, et meie tudengitele läheb korda keskkonnateematika. Siin loodan heale koostööle üliõpilaskonnaga, et kaardistada nende nägemus jätkusuutliku arengut toetavate kursuste õpetamisest
Tallinna Ülikoolis.

Samuti näen vajadust senisest suuremaks koostööks meie endi teadlaste vahel. Kui oleme paremini omavahel lõimunud, oleme ka edukamad Euroopa projektide taotlejad. Tänaseks on teada, et 35% Euroopa teadusrahastusest läheb otseselt kliimaga kohanemise projektide toetamiseks. Tõenäoliselt on ka ülejäänud 65% rahastusmudeli sees jätkusuutlikkuse komponendid, kuna see on kõikide tegevusvaldkondade ülene teema ja poliitiline kokkulepe äsja tööd alustanud Euroopa parlamendis. Teaduspoliitilisel tasemel on see ühe rahalise võimaluse ärakasutamine. Esmalt on meil vaja endil mõista, kuidas säästva arengu kontseptsioon ning kiiresti arenev teadusvaldkond jätkusuutlikkusest (ingl k sustainability science) teoreetiline raamistik kohaldub Eestis ja Tallinna Ülikoolis, mis omakorda tagab meile paremad võimalused rääkida kaasa teadusväljakutsetes.

Minu soov on sügisest tekitada jätkusuutliku arengu foorum aruteluformaadis. Tallinna Ülikoolis tekib aruteluruum, kus saame mõtteid vahetada kutsutud külaliste, ülikooli töötajate ja tudengitega kliima muutuse ja jätkusuutlikkuse teemadel. Sedalaadi avalikku ja erasektorit ning vabakonda ja teadlasi ühendav foorum on väga hästi käima läinud näiteks Helsingi Ülikoolis.

Koostöö teiste ülikoolidega

Põhjamaades on hästi toimiv jätkusuutliku arengu valdkondadega tegelevate ülikoolide võrgustik. Näen, et Tallinna ülikool on peagi osa sellest võrgustikust, sest koostöötahe meiega teiste ülikoolide poolt on olemas. Nii saame tuua head kogemused, teadmised ja praktikad siia ning seeläbi tugevdada ka meie teadlaskonna ja õppejõudude kompetentse. Samamoodi loodan käima saada Eesti ülikoolide võrgustiku, mis ühiselt suunaks keskkonnateadlikke otsuseid ülikoolis.

Otsides isiklikku eeskuju

Mina olen püüdnud vähendada viimased viis aastat teadlikult oma ökoloogilist jalajälge. Ma lendan minimaalselt lennukiga nii tööalaselt seotud lähetustega kui eraviisiliselt.

Kuna elan Tallinnast väljas hajaasutuspiirkonnas, siis sõidame perega linna ja koju igapäevaselt autoga. Linnasisesed käigud teen valdavalt ühistranspordiga või liigun jalgsi. 

„Täna, jaanuari alguses on mul laual kodune kartul, porgand, peet, sibul, küüslauk ja õun ning sahvris on hoidiseid ja mahlu.“

Kõige olulisemaks pean aga seda, et meie pere kasvatab iseenda toitu. Täna, jaanuari alguses on mul laual kodune kartul, porgand, peet, sibul, küüslauk ja õun ning sahvris on hoidiseid ja mahlu. Toidukasvatamine tähendab mugavustsoonist välja tulemist – see nõuab palju aega ja pühendumist. See tähendab, et minu vaba aeg on aprillist novembrini sisustatud talutöödega. Saagi koristamisperioodil veedan pikki õhtuid pliidi taga kuumutades, keetes ja kaanetades. Tegemist on meie perekonna teadliku valikuga, et süüa võimalikult orgaanilist ja puhast toitu. Lisaks annavad maatööd hea füüsilise koormuse. See on elustiil, mida soovitan võimalusel proovida.

Tänan kõiki kolleege, kes minuga juba ühendust on võtnud ja ideid jaganud. Olen jätkuvalt avatud tudengite ja töötajate mõtteid kuulama ja arutama, kuidas ülikooli keskkonnasõbralikumaks muuta ning kuidas jätkusuutlikkuse teemasid õppe- ja teadustöösse lõimida.