Austatud rektor! Head õppejõud! Usinad ja õpihimulised tudengid, kogu akadeemiline pere!
Ma olin 9-aastane, minemas peatselt 4. klassi tol 1997. aasta suvel, mil Eestis käis esinemas
Michael Jackson.
Selle puhul näidati iga päev ühe telekanali eetris popikuninga videot loole „The Earth Song“.
Ehk tuleb see video ka silme ette: inimeste hävitatud planeet, raiutud metsad, saastatud õhk,
tapetud loomad, sõda, kurbus, ikaldus, nälg…
Neid kaadreid päevast päeva vaadates, neile kaasa tundes ja elades sain hoobilt aru, mida pean
tegema, et maailm oleks parem paik – et poleks sõdu, et keskkond oleks hoitud ja igaüks
õnnelikum. Ma sain aru, et maailma parandamiseks pean mina ka saama maailmakuulsaks
lauljaks!
Täna siin teie ees 22 aastat hiljem…
Noh – et siis ei saanud maailmakuulsaks lauljaks!
(Veel!)
Ent 22 aastat hiljem saan ma oma argise tööga vabakondlikus Kiusamisvaba Kooli
sihtasutuses; oma väärtuste ja valikutega; oma aktiivse osalusega ühiskondlikes protsessides;
oma teadmiste, oskuste ja põhimõtetega iga päev maailma – nii siinsete tulevaste
täiskasvanute maailma, kui ka kogu maailma muuta samm-sammult paremaks paigaks.
Ja sellel teekonnal nii kohalike kui globaalsete ühiskondlike probleemide lahendamisel on
oluliseks toeks, et mitte öelda põrutus- ja ilmastikukindlaks aegumatuks matkavarustuseks
ülikooliõpingute käigus omandatud analüüsivõime.
Oskus küsida olulisi küsimusi ning otsida ja leida neile vastuseid.
Huvi maailma- ja erialaste asjade vastu.
Aja-, kohvi- ja energiaplaneerimisoskus…
Veendumus, et tuleks tegutseda teadus- ja tõenduspõhiselt.
Järjepidevus, mis pannakse eriti tugevasti proovile just lõputöö kirjutamise aegu.
Täpsus.
Oskus luua tervikpilti ning oskus mõista, et see tervikpiltki võib olla ajutine ja piiratud
raamides klõpsatus käesolevast ajahetkest, misjärel kõik on uuesti muutunud.
Kuigi jacksonliku superstaarina avaneksid samuti erinevad võimalused ja tasandid maailma
parandamiseks, kuulsuse ja rikkuse heategevusse panustamiseks, on sellest märksa etem ning
meist igaühele teostatavam ja kindlam lahendus eesmärgistatud teadlik pühendumine
ülikooliõpingutele.

Sest mitte kordagi – isegi siis, kui mulle on püütud selgeks teha, et olen oma ülikooli-, eriala-
ja karjäärivaliku tõttu kõigest laiskvorst ja liiderdaja, tainapea ja hobusevaras – pole ma
pidanud hüüatama „No oli mul seda kõrgharidust veel vaja!“
Olen hoopis tänulik õppejõududele ja tahtejõududele; tänulik, et mind on utsitatud uurima ja
katsetama; tänulik, et minu juhendamisele ja tagasisidestamisele, et minu õppimise ja
arenemise, inimeseks küpsemise protsessile on kaasa aidanud nii mitmed kohalikud ja
rahvusvahelisedki tipud.
Head kuulajad!
[...]
Kuna mul on see võimalus, see poodium siin, on mul mõned soovid või soovitused algavaks
õppeaastaks meile kõigile.
1. Viita oma allikatele! Päriselt. Võta see aeg. Kui vaja, otsi abi, aja juhendites kasvõi
näpuga järge. Viita. Oma. Allikatele.
2. Märka inimesi enda ümber. Kas nad tunnevad end hästi? On kõik korras? Kas sinu
käitumine on neile toeks või panustab hoopis sellesse, et neil oleks halvem, sest oled
otsustanud levitada kuulujutte, inimest tõrjuda, solvata, kiusata... Ole lahke ja tee
teistele head, isegi kui keegi meie kõrval või lausa kogu ühiskond püüab neid alla
suruda.
3. Ning palun, kui vähegi võimalik - (ja ma tean, kui raske see on, sest piinlen selle
pärast iga päev) - no püüdkem neid hobuseid vähem varastada nats!
(Boonusnõuanne: kui sa ei saa aru, miks ma hobustest räägin, otsi ja leia uusi sõpru, loo uusi
kasulikke kontakte, kes aitaksid seda konteksti mõista.)
Aitäh, hea Tallinna Ülikooli akadeemiline pere! Püüan olla tunnustuse vääriline ka edaspidi!
Suur tänu! Ja head uut aastat!