Veronika Varik: minu kohta kehtib Konfutsiuse ütlus: „Mida iganes sa ka ei teeks, tee seda kogu südamest.“

Tänavu oktoobris tähistab enda 15. tööjuubelit Tallinna Ülikoolis Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi direktor Veronika Varik. Uurisime Veronikalt lähemalt, mis teda siin hoiab ning millistes rollides ta ülikoolis olnud on.

Veronika Varik

Veronika, sa ei ole alati ülikoolis Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi direktori rollis olnud. Olid enne hoopis lektor. Mida sa täpsemalt õpetasid ja millisena sul see aeg meeles on?

Sattusin õppejõu rolli oma doktoritöö juhendaja ja toonase kasvatusteaduste teaduskonna kasvatusteaduse õppetooli juhataja Maria Tilga algatusel. Doktoriõpingute ajal töötasin Võrumaal Parksepa Keskkoolis saksa keele õpetajana ning ettepanek katsetada õppejõu ametit oli ühelt poolt loomulikult ootamatu, aga teisalt ka ahvatlev. 
 
Hakkasin õpetama kasvatusteaduste aluste ainekursust. Suureks ja aukartust äratavaks autoriteediks oli mulle omaaegne õppejõud Tiiu Kuurme, kellega paralleelselt väikeses mahus ainet lugema asusin. Tagasivaates oli see aeg üsna töömahukas, sest neli päeva nädalas töötasin Parksepas õpetajana ja korra nädalas sügissemestri jooksul sõitsin Tallinnasse loenguid läbi viima. Lisaks oli tarvis kogu ainekursus välja töötada.
 
Et olin nüüd ühtäkki oma endiste õppejõudude kolleeg, siis oli mul tõsiseks mureks-dilemmaks, kuidas neid kõnetada – sina või teie. Ja ega selles osas ausalt öelda keegi mu elu ka lihtsamaks teinud – nii jäin teie vormi juurde. Kulus ikka mitu head aastat enne, kui söandasin oma endistele õppejõududele sina ütlema hakata.
 
Tundub, et õpetajaamet on mul veres vanavanaisast, kes oli Võrumaal 53 aastat külakoolmeister. Igatahes üliõpilastega leidsin kiiresti ühise keele, sest mul olid teooria kõrvale omast käest võtta näiteid ja nõuandeid igapäevasest koolielust. Kõige eredamalt on mul algaja õppejõuna meelde jäänud hetk, kui pidin astuma 100-pealise auditooriumi ette. Mõtlen siiani, et Maria Tilk pidi minus ikka väga kindel olema!

Kuidas erineb lektori  töö direktori omast?

Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi seisukohast võttes on see ideaalne kombinatsioon. Õppejõuna saan tuua üliõpilased muuseumi ning teha nendega mõndagi n-ö raamist väljas. Vanadel headel aegadel lavastasime üliõpilastega nende endi kirjutatud näidendi tsaariaegsest koolist ning andsime ülelinnaliselt väljakuulutatuna isegi kaks etendust. Lisaks oleme koostanud kasvatusteaduste ainekursuse lõputööna näituse „Õpetaja roll ja dilemmad läbi aja“ ning tutvustanud teemat üliõpilaskonverentsidel.
 
Tallinna Ülikooli struktuurireformi järellainetusena tekkis õppejõu ametis kolmeaastane paus (2017–2020), kuid sel ajal avastasin ELU projektid. Tänu ELU õppeainele leidsin taas võimaluse tuua üliõpilased muuseumi ja Eesti haridusloo juurde. Töötasime koos üliõpilastega välja muuseumitunni „Kool 1970.–1980. aastail“ ning katsetasime seda erinevatel sihtrühmadel. Suuresti üliõpilaste ideede toel ning teostusel valmis muuseumi praegune püsiekspositsioon „Hariduslugu“, samuti ülikooli mäluüksusi tutvustav videoklipp. Taolisi toredaid ettevõtmisi üliõpilastega võib üles lugeda veel mitmeid.

Kummas rollis sa ennast mõnusamalt tunned?

Kindlasti ei sooviks ma olla täiskohaga õppejõud. Kardan, et siis kaoks sära, särts ja tegutsemislust, mida väike õppejõukoormus direktoriameti kõrval praegu pakub. Ma ei oska tööd teha poole jõuga ning minu kohta kehtib 100%-liselt Konfutsiuse ütlus: „Mida iganes sa ka ei teeks, tee seda kogu südamest.“

Ja Tallinna Ülikoolis oled sa toimetanud kogu südamega juba 15 aastat. Mis sind siin hoiab?

Kui minu elupõliselt koolmeistrist vanavanaisalt kord küsiti, et kuule, Oskar, ütle, mis imejõud see on, mis sind on hoidnud nii pikalt ühe koha peal, sest mõni vahetab ametikohti nagu mustlane hobuseid, vastas usutletav: „Eks see ole kiindumus kaunisse loodusesse, kodunemine ümbruse ja inimestega, nii et ei oskagi enam kuhugi mujale tahta. ... kui näed oma töös kordaminekuid, kui sinu kasvandikest sirguvad korralikud ja tublid tööinimesed, kes ei tee häbi oma vanematele ega rahvale.“
 
Sama kehtib üldjoontes ka minu kohta. Tunnen, et olen Eesti pedagoogika arhiivmuuseumis õiges kohas – see pole töö, vaid missioon. Nii mõndagi on tehtud, aga tohutult palju on veel pooleli ja teha. Meie hoida ja tutvustada on usaldatud Eesti hariduslugu ehk meie rahva ja kooli ajalooline mälu – meie identiteet! Kolleegid muuseumist ütlevad ikka, et oleme Eesti haridus- ja koolilooalane kompetenstikeskus ning nii see tõesti ka on. Pedagoogika arhiivmuuseum on Eestis ainuke hariduse, kooli ja pedagoogilise mõtte ajalugu mastaapselt talletav mäluüksus.

Uus õppeaasta on alles alanud. Mis sa ülikooliperele sel puhul soovid?

Uus versus vana tundub ajaloo spektris ikka ja jälle korduva mustrina. Ent tavateadvuse nõrkuseks on ajaloolise mälu lühiajalisus ja lünklikkus, mis ei võimalda vaadata kaugemale minevikku, näha suuremat pilti. Ajalugu peaks aitama meile meelde tuletada, kui mitu korda me samas kohas juba varem olnud oleme. Seega soovin tarkust teha vahet õigustatul ja tarbetul, esitama endale seda lapseeas nii tavalist küsimust „miks“ – miks on just asjad nii, nagu nad tänapäeval on.