Doktoritöö kinnitab: maitsed ja lõhnad on sõnadega sageli kirjeldamatud
Kuidas maitseb värskelt küpsetatud leib? Või kuidas lõhnab puhtus? Meid ümbritsev maailm on aistinguküllane – meeltega tajume valgust, helisid, puudutusi, maitseid ja lõhnu. Nähtu ja kuuldu on sageli ühine ega vaja sõnadesse panemist, ent kompimis-, maitsmis- ja lõhnakogemust saame jagada teistega vaid sõnade kaudu.
Üleilmsete tajusõnauurimuste fookuses on olnud pikka aega nägemistaju, eelkõige värvisõnavara. Kui värvisõnavaras on hulgaliselt täpseid vasteid, siis maitse- ja lõhnakogemuse kirjeldamisel kipub keel takerduma ega leia sobivat sõna.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi Karin Zurbucheni doktoritöö uuribki, milliseid sõnu kasutavad eestlased ja sakslased kolme tajukogemuse – värvi, maitse ja lõhna – väljendamiseks ning kuidas see peegeldab keele, kultuuri ja tajukogemuste seoseid. Saksa keelel on eesti kirjakeele kujunemisel olnud võtmeroll, ent ometi ei ole seda samalaadsetes tajusõnauurimustes võrdlusalusena kasutatud. Seda tühimikku väitekiri täidabki.
Karin Zurbucheni uurimus näitab, et värvidel ja maitsetel on mõlemas keeles oma põhinimetused, näiteks punane/rot või hapu/sauer. Lõhn aga on osa nn vaikivast keelest, hääletust sõnumist – lõhnadel puuduvad kindlad põhisõnad ning neid kirjeldatakse enamasti hinnanguliste omadussõnadega, näiteks meeldiv/angenehm või ebameeldiv/unangenehm. Samuti selgub, et keelte maitsesõnavara on ajas muutunud: näiteks ei esinenud sõna umami varasemates uurimustes üldse, kuid nüüd on see mõlemas keeles omaks võetud.
Tulemused toovad esile ka huvitavaid keelekultuurilisi eripärasid. Näiteks eristatakse eesti keeles sõnu kibe ja mõru, mis tähistavad eri maitsenüansse, samas vastab saksa keeles neile vaid üks sõna – bitter.
Teisalt näitab analüüs, et sagedamini kasutatavad sõnad on mõlemas keeles väga lihtsad ja lühikesed ning sageli mitmetähenduslikud, nagu eesti magus või saksa süß, mis võivad kirjeldada nii maitset kui lõhna.
Lisaks kinnitab doktoritöö, et aktiivses lõhnasõnavaras leidub rohkem negatiivseid ja vähem positiivseid sõnu ning võrreldes muu tajusõnavaraga on maitse- ja lõhnasõnavara märksa emotsionaalsem. Eeldatavasti on lihtsam vältida ebameeldivaid maitseid kui vastumeelseid lõhnu.
Doktoritöö tulemused on olulised, sest aitavad mõista, milline on aktiivne maitse- ja lõhnasõnavara eesti ja saksa keeles praegu ning kuidas on tajusõnavara ajas muutunud, samuti seda, millised on maitse- ja lõhnasõnavara erisused võrreldes nägemisega, mis on dominantne taju. Kõigi kolme uuritud tajuvaldkonna aktiivne sõnavara on sarnane – ühtpidi peegeldab see selgelt keelte kultuurilist seotust, kuid teisalt näitab ka seda, et mõlemat keelt mõjutavad sarnaselt üleilmastumine ja lääneeuroopalik tarbimis- ja toidukultuur ning tavad.
Doktoritöö kaitsmine
Karin Zurbuchen on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant. Tema doktoritöö teema on „Eesti ja saksa aktiivse värvi-, maitse- ja lõhnasõnavara empiiriline uurimus“.
Doktoritöö avalik kaitsmine toimub 9. oktoobril 2025 kell 16.00 Tallinna Ülikooli saalis M-648.
Kaitsmist saab jälgida ja kraaditaotlejale küsimusi esitada ka Zoomi keskkonnas.
Doktoritöö juhendajad on Reili Argus, Tallinna Ülikooli eesti keele professor ja Ene Vainik, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur.
Oponendid on Tuomas Huumo, Turu Ülikooli professor ja Ann Veismann, Tartu Ülikooli kaasprofessor.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.