Muutkem oma koosolemise viisi, tehkem see helgemaks!
Eesti Rahva Muuseumis toimunud pidulikul teenetemärkide üleandmisel pidas teenetemärgi saajate nimel tänukõne Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik.
President Alar Karis andis 21. veebruaril Tartus Eesti Rahva Muuseumis pidulikult üle tänavused riiklikud teenetemärgid. Sel korral tunnustati riikliku teenetemärgiga 151 inimest, kelle seas on kolm Tallinna Ülikooli töötajat - rektor professor Tõnu Viik, haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt ja rahvakultuuri dotsent Sille Kapper-Tiisler.
Teenetemärgi saajate nimel pidas tänukõne Valgetähe III klassi teenetemärgi pälvinud Tallinna Ülikooli rektor professor Tõnu Viik:
Lugupeetud Eesti Vabariigi president Alar Karis, head tunnustuste saajad ja vastuvõtjad.
Käes on hetk, mil tunnustatud peaksid tunnustajatele tänuga vastama. Seda pole aga lihtne teha, sest peab ju midagi head ütlema. Aga hea ütlemine, teate küll, pole kunagi olnud eestlaste lemmikteema. Kõige sagedamini ja iseenesestmõistetavalt tulevad ühe huulte sellised väljendid nagu "mis sa nüüd", "polnuks vaja", "mis nüüd mina", paremal juhul ütleme "no aitäh siis" või "olgu pealegi".
Me oskame märgata puudusi, näha vajakajäämisi, oskame võrrelda standarditega ja sellega, kuidas asjad peaksid olema. Meis on otsekohesust ja ausust. Me ei tseremoonitse ega kuluta aega viisakustele. Mida me ütleme kolleegile, keda me paar päeva näinud pole ja kellega me koridori peal kokku jookseme? - "No miks sa selle asja nüüd küll nii valesti tegid, tere jah, kulla kolleeg!"
Ikka kohe asja juurde, ei mingit bütsantslikku tervitustseremooniat, kus vahetataks mitu pikka lauset niisama, lihtsalt silla loomiseks, enne kui asja juurde asutakse. Aga kui peaks midagi head ütlema, siis see tundub isegi nagu pisut kohtlane, tekitab ebalust ja mõjub imelikult. Ning tundub, et parim viis ebalust vältida on tänuga mitte liiale minna. Üks tuttav rääkis hiljuti, kuidas aastakümneid oli nende instituudis suurimaks tunnustuseks heakskiitev pilk kuklasse pensionile mineku päeval. Mõlema poole ebamugavus oleks sellisel viisil justkui päris hästi välditud?
Iga riik on mingisugune inimeste koosolemise viis, mida valitsevad omad tõmbe- ja tõukejõud. Tõmbejõud koosnevad just sellele inimkooslusele omastest läheduse vormidest, ning tõukejõud koosnevad sedasama inimkooslust iseloomustavatest võõristuse vormidest.
Eesti viisil inimestega koos olla on mõistagi omad eripärad. Kui ma ise kunagi võõrsilt Eestisse tagasi tulin, siis just selle Eestile omase inimestevahelise tõmbejõu pärast. Tulin siis kui hakati looma Tallinna Ülikooli. Ühendriikidest Eesti poole vaadates sain väga hästi aru, et seal ei oleks nii tagasihoidlike eelarveliste vahenditega hakatud eales midagi nii ambitsioonikat ehitama. Aga Eestis oli olemas seltskond, kes seda üritust võimalikuks pidasid ja hiljem ellu viisid. Ja ma tean hästi, et Tallinna ülikool on ainult üks näide tuhandetest ettevõtmisest Eestis, kus võimatu on muudetud võimalikuks. Iga edukas ettevõte, iga uus algatus, mis ei just ei sünni koos eelarvereaga, on oma loomise hetkel ju selline võimatu asi. Ja kas mitte kogu Eesti pole näide võimatust üritusest, mis tänu südikate inimeste tahtele siiski teostus ja alles hiljem, tagantjärele, oma eksistentsi võimalikkuse tingimused lõi.
Selle meelestuse ja südikuse eest teha asju, mis võimalikud ei ole, olen ma Eestile siiralt tänu võlgu. Tänaseks on Eesti üleminekuaeg võimatust tegelikkuseks saanud, ning me usume rohkem plaanipärasesse ja eelarvevõimalustega kooskõlalisse arengusse. Aga tahaks väga, et see võimatut teostav meelelaad jääks osaks sellest lähedusest, mis meie koosolemise viisi sellel maal iseloomustab.
Uue joonena selle meelelaadi juures, mida me sellel maal omavahel jagame, võiksime tunnistada, et oleme teineteise suhtes päris teravad olnud. Ja nüüd kui tegelikkust on rohkem kui võimatust, võiks meie koosolemine olla natuke rõõmsameelsem, humoorikam ja mõnusam. Võiksime tõesti jääda viisakalt eriarvamusele, tunnustada teisi ja teistsugusust; proovida mitte konstrueerida vaenlast vaatamata poliitilistele õhutustele seda teha.
Muutkem oma koosolemise viisi, tehkem see helgemaks! See näib ehk võimatuna, aga on võimalik. Aitäh kõigile, kes sellesse panustavad!
Foto: Raigo Pajula/presidendi kantselei