Eesti on hiinlaste jaoks põnev ja avastamata

Nüüdse kultuuriesindaja huvi hiina keele ja kultuuri vastu tekkis ajalootunnis hiina ajalugu õppides ja filosoofiateostega kokku puutudes. "Mäletan hästi, kuidas mu teatriõpetuse õpetaja Kärt Tomingas andis meile lugeda Laozit ehk Daodejingi, sealt hakkas huvi kasvama,“ meenutab Anete. "Kui oli aeg eriala valida, siis edeva 19-aastasena otsustasin, et võiks õppida midagi, mille peale keegi teine minu tutvusringkonnas ei tuleks." Tallinna ülikooli astumine tundus kõige sobivam valik, kuna humanitaarharidust omandades on võimalik mitmes eri suunas edasi liikuda.

Uus hasart – keele õppimine

Vastupidiselt levinud arvamusele usub Anete, et hiina keel ei ole raske, kui end sellele pühendada. Hiina keelt erialana õppides on see õpingute keskne ülesanne. "Minus tekitas hasarti, kui õppisin igal nädalal 50–100 uut sõna. Pärast hommikuseid keele- ja kultuuriloenguid suundusin raamatukokku, et uusi sõnu sadu kordi läbi kirjutada," räägib Anete.

Lisaks otsis ta kursusekaaslastega üles kõik Tallinnas elavad Hiina tudengid, kellega koos aega veeta ja keelt harjutada. "Varakult hakkasime tegema ka plaane, millisesse Hiina ülikooli end täiendama minna," lisab Anete, kelle sõnul on praktika mandariini hiina keelt õppides väga oluline. Tema enda peamine nipp oli enne Hiina sõpradega kokkusaamist mõelda, millistel teemadel nendega rääkida, ning seejärel mõttes lauseid luua.

Otsus kolida Pekingisse

Pärast Tallinna ülikooli lõpetamist läks Anete aastaks Lõuna-Hiinasse Guangxi ülikooli hiina keele oskust arendama, see aitas kiiresti sõnavara laiendada ja enesekindlust kasvatada. 2014. aastal otsustas ta Pekingisse kolida ning siis tasus ära ka tema oskus ja kogemus sündmusi ning projekte organiseerida. "Hakkasin tegema koostööd siinse kultuuri- ja haridusfirmaga The Hutong, minust sai projektijuht, kes peab korraldama ja läbi viima hiina kultuuriga seotud haridus- ja reisiprogramme nii rahvusvahelistele koolidele kui ka ettevõtetele," selgitab Anete, kes ülikooli ajal oli kaasatud ka üliõpilasnõukogu tegevustesse.

Hoida sidet kodumaaga

Hiinasse elama asudes oli Anetel soov hoida sidet Eestiga, seega alustati 2015. aasta kevadel leivabrändiga RuKis – Estonian Rye Bread. "Hakkasin küpsetama musta leiba ja müüsin seda aeg-ajalt laatadel," räägib noor ettevõtja. "Tänaseks on mul koostöös ühe teise brändiga Pekingi vanalinnas väike pood, kust saab nädalavahetustel läbi astuda ja värsket leiba osta." Õige pea hakatakse leiba müüma ka restoranidesse ja kontoritesse.

Lisaks ettevõtlusele sai Anete suurepärase võimaluse alustada tööd Eesti suursaatkonna juures Pekingis. Eesti ja Hiina vahel on kultuuriprojekte aina rohkem ning kultuuriministeerium ja saatkond vajasid lisajõude, et koordineerida olemasolevaid projekte ning alustada uusi. "See on töö, millest ma olen juba aastaid unistanud – siin saavad kokku minu kui korraldaja ja organiseerija vaim ning hiina ja eesti kultuur," lausub Anete.

Huvi Eesti vastu aina suurem

Kuigi geograafiliselt asetseme üksteisest kaugel, on nii hiinlased kui ka eestlased uhked oma ajaloo ja kultuuri üle ning ei taha, et meid teiste rahvastega ja kultuuridega segamini aetaks. Samas on Eesti hiinlaste jaoks põnev ja avastamata paik ning nende huvi meie riigi vastu aina kasvab. "Eesti toit ja leib on siiani olnud minu peamine vahend, et kohalikele Eestit tutvustada, kuid tänu oma uuele tööle saan ma siin tutvustada eesti muusikat, kunsti, ajalugu ja muud," räägib Anete. "Nähes pilte Eesti loodusest või kuuldes lugusid meie inimestest ja tegemistest ei jää keegi külmaks."

Neile, kes tahavad hiina keele ja kultuuriga lähemat tutvust teha, soovitab Anete mõelda, mis neid veel huvitab – kas akadeemiline karjäär, diplomaatia, rahvusvahelised suhted, äri, tõlkimine või midagi muud. Seega tasub oma peaeriala kombineerida mõne kõrvalerialaga. "Hiina keel on igati kasulik, aga see on veel kasulikum, kui tegutsed konkreetses valdkonnas," kinnitab ta.

Artikkel ilmus 29. juunil 2017 Delfis.