Esmakursuslane: ülikoolis saan keskenduda sellele, mida tegelikult väärtustan ja tähtsaks pean
Gümnaasiumi lõpus tundsin, et tahan proovida kätt kõiges ja ühte kindlat valdkonda või eriala oli kaunis raske valida. Aga kuskilt peab ju alustama. Humanitaarteadustes olen end alati hästi tundnud ja olen ka suhtlemisaldis – miks mitte inglise keel?
Kaalumisel sai otsustavaks ka teadmine, et saan erialale kindla peale sisse. Olen inglise keeles alati kibe käsi olnud ning tunnen end keeles üpris koduselt. Tallinna Ülikooli inglise keele ja kultuuri eriala ei paku ainult süvendatud keeleõpet, vaid ka kõrvalepõiget üldisesse humanitaarteaduste maailma, mis annab tohutult kaasa. Peamise rahvusvahelise suhtluskeelena on inglise keel äärmiselt levinud ja iga eluvaldkonnaga sügavalt läbi põimunud - seega, kasutust sellele juba leiab. Samuti on inglise keel, erinevalt mõnest teisest erialast, mis kahtlemata kiiremini areneb ja arengus kohati lausa tohutuid hüppeid teeb, suure tõenäosusega põhiolemuselt muutumatu (st keelereeglid ja sõnavara on suuresti sama) ja endiselt aktuaalne ka viie, kümne või kahekümne aasta pärast.
Suurimaks kultuurišokiks on osutunud ülikooli suur akadeemiline vabadus. Et ma ülikooliõpingute avasemestri sisseelamiseks otsustasin jätta ja valikainetest hoiduda, näeb mu nominaaljaotus ette viit ainet ja täpselt kuut loengut nädalas: esmaspäeviti kaks ja teistel päevadel üks. Hüva, iseseisvat tööd tõesti on palju, aga kaunis harjumatu on. Kui kaheksast-viieni koolipingis istuma ei pea, ei oska vaba ajaga kohe midagi peale hakata. Tegelikult pole ma siiani päris kindel, ega ma midagi maha maganud ja millestki mööda vaadanud pole. Teisest küljest on suur akadeemiline vabadus võrratu - ootan elevusega eelseisvaid semestreid, mil olen ülikooliellu piisavalt hästi sisse elanud, et võtta juurde erinevaid valikaineid.
Õpingute juures meeldib mulle kõige rohkem see, et erinevalt gümnaasiumist, kus tundsin survet õppida väga hästi ka ainetes, mis mulle endale absoluutselt huvi ei pakkunud, saan ülikoolis keskenduda sellele, mida ma tegelikult väärtustan ja tähtsaks pean. Välimine motivatsioon on asendunud sisemisega ning selle pinnalt on õppimine palju sisukam ja tulemuslikum, sest enam ei loe niivõrd hinne kui see, mida ma ülikoolist ise kaasa võtan.
Olen humanitaarteaduste valikuga äärmiselt rahul! Seltskond ja instituut tunduvad täpselt minu tass teed olevat. Ärevusega ootan üliõpilasnõukogu valimisi, sest kandideerin ka ise ning edu korral tähendab see, et saan koos teiste aktiivsete tudengitega vägevaid üritusi korraldada, koolielu elavdada, oma loomingulistele ideedele tööd anda ja ennenägematuid krutskeid välja mõelda (nali!).
Päris täpselt pole ma aga välja mõelnud, mida keelekraadiga edasi teha. Aga hei – ma ei pea seda ju veel praegu teadma! Õpingutelt ootangi eelkõige seda, et mulle turgataks pähe mõni pööraselt geniaalne mõte, kuidas ja kuhu peale bakalaureust edasi minna. Ehk (suur)saadikuks? Äkki Euroopasse Eestit esindama? Võib-olla tõlgiks mõnda välisriiki? Täpset kurssi ei oska öelda, kuid olen kindel, et humanitaarteaduste instituut on äärmiselt hea koht, kust alustada, ja inglise keele eriala piisavalt mitmekülgne, et sobituda tervesse müriaadi valdkondadesse.
Lydia Kurus, inglise keele ja kultuuri eriala 1. aasta üliõpilane
