Maarja Merivoo-Parro rääkis Arterile oma kaksikelust teadlase ja tuntud raadiohäälena

Postimehe ajakirjaniku Hanneli Rudi tehtud intervjuu Maarja Merivoo-Parroga:

 

Läti rokkstaari Renars Kaupersi suutis ta ära petta: mehel oli hiljem raske uskuda, et temaga pikalt läti keeles lobisenud Maarja Merivoo-Parros polegi piiskagi Läti verd. Läti keel on lihtsalt üks paljudest keeltest, mida naine oskab. Kui Eestis ja Lätis teatakse teda kui raadiosaatejuhti, siis Eesti teadusmaailmas on ta tuntud kui väliseestluse üks paremaid eksperte.

Su keeleoskus avaldab muljet, mitut keelt sa õigupoolest oskad?

Neid on rohkem kui 15, aga vist vähem kui 20. Ma olen perestroikaaegne laps ja siis käis tihe suhtlemine soomlastega. Soome keel oli esimene võõrkeel ja see jäi iseenesest külge, sest meie külas käisid tihti sõbrad Soomest, kes tõid saapaid ja rosinaid. Inglise keelega läks ka väga lihtsalt, sest kodus oli Cartoon Network (multifilmide kanal – toim). Keele õppimisel on tohutu kingitus, kui filmidel ei ole subtiitreid ja keegi ei loe teksti peale. Lätis loetakse kogu aeg filmidele peale ja sellepärast nad keeli ei oskagi.

Inglise keel saab tänapäeval nagu iseenesest selgeks, vene keel võib-olla ka, aga enamik keeli Eestis iseenesest külge ei hakka. Mis sind võõrkeelte juures paelub?

Mind huvitab keele kõla, see, kuidas häälikud kõlavad. Sõnade ja grammatika õppimiseta ei saa, kui sa just ei lähe keelekeskkonda elama. Aga kui tahta siin Eestis n-ö põlve otsas keelt õppida, siis selleta ei saa.

Mis neist paarikümnest keelest võiks olla sinu teine emakeel? Mitte sellepärast, et sa oskad seda nii hästi, vaid see lihtsalt meeldib sulle väga.

Ega sellist vist olegi. Kõige ägedama keelena tundub mulle praegu pärsia keel, seda ma olen aastakese õppinud. See on hästi sügav keel, neil on komme öelda nii, et sõnad on lihtsad, aga mõtted keerulised. Pärsia keeles on palju õhku – nad ei pudruta seda keelt välja, räägivad rahulikult ja teevad sõnade vahel pause. Ilusas mõttes arhailine keel.

Sa ei ole ju filoloog, vaid hoopis ajaloodoktor. Milleks sulle kõik need keeled?

Puhtalt naudinguks. Kui ma varem uurisin väliseesti mentaliteeti ja külma sõda, siis nüüd võiks järeldoktorit tehes uurida varajast (19. saj lõpp toim.) Balti naftaäri Nahhitševanis, Aserbaidžaanis, Iraanis, ja siis on kõiki neid keeli vaja. See oleks põnev: nii väliseesti ajalugu, äri kui ka Balti koostöö Lähis-Ida kontekstis.

Miks sa hakkasid väliseesti ajalugu uurima? Avastasin su nime väliseesti muusika kolmikplaadilt kõrvuti Vaiko Eplikuga. Loogiline oleks, et sellega tegeleb keegi väliseestlastest.

Mul ei ole Ameerika onusid, kes oleks omal ajal pakke saatnud, aga kui ESTO peeti Eestis (1996 – toim), siis sain aru, et mujal elab nii palju eestlasi, kes võivad samal ajal olla ka rootslased või kanadalased.

Teatud põnevustunne jäi sisse, aga ma ei läinud selle pärast ajalugu õppima. Olin valmis hakkama arheoloogiks või antiikajaloolaseks, pärast esimest aastat ülikoolis sain aru, et mind huvitab lähiajalugu. Kui selle perioodi kohta on olemas fotod, siis on toimunul tõepõhi all, see ei ole tunnetuslik teadmine. Kuidagi tuli mõttesse külma sõja ja Eesti iseseisvuse taastamise aeg, aga ma ei tahtnud seda vaadelda nii nagu kõik teised, vaid uurisin, kuidas see ajastu tundus väliseesti vaatenurgast.

Kirjutad oma doktoritöös, et eestluse kasvatamisest sai Ameerikas omamoodi usulahk. Ometigi läks nii, et kuigi vanemad panustasid meeletult eestluse hoidmisesse, said lastest ameeriklased.

Ma üritan oma doktoritöös juurutada uut terminit netnic (national + etnic), mis liidab rahvusliku ja etnilise. Väliseestlased on ühel hetkel ameeriklased või kanadalased, aga nad võivad olla ka eestlased või väliseestlased. Uurisin seda külma sõja ajal Ameerikast Soome ülikooli saadetud eesti tudengite baasil. Kuna Eesti ja Soome kultuuriline ning keeleline kontekst on sarnased, oli see nagu Eesti kogemine ilma siia tulemiseta. Nad pidi Soomes n-ö eestlaseks kasvama. See andis päris häid tulemusi. Paljud läksid Ameerikasse tagasi ja said kogukonna tugisammasteks. Nii mõnigi arvas, et on kogu eesti elu läbi elanud, täienduskoolidest kuni ESTOdeni välja, ja teab väga hästi, kuidas on võimalik Eestist mõelda ja rääkida. Aga Soomes olles saadi aru, et palett on palju laiem, sest soomlastel oli oma arvamus, Soome eestlastel teine ja Rootsi eestlastel kolmas. Need võimalikud eri kultuurid väliseestluse sees tekitasid suuri sisemisi konflikte.

See ei peletanud neid eestlusest minema?

Enamikku mitte. Olen kohanud ka selliseid peresid, kus üks laps sündis Eestis, kaks Saksamaal põgenikelaagris ja neljas 20 aastat hiljem n-ö üllatusbeebina Ameerikas. Kolme vanemat last Eesti ei huvita, aga viimane, kes jäi eestlusest täiesti ilma, pühendas kogu elu ja karjääri Eesti ajaloo uurimisele.

Suurlinnades kipuvad rahvused kogunema ühte piirkonda, tekivad n-ö hiinalinnad. Olen väliseestlaste mälestustest lugenud, et ka eestlased püüdsid alguses elada Ühendriikides samamoodi võimalikult lähestikku ja esimesed paarkümmend aastat see ka toimis.

Eks nad üritasid. Eestlased olid Ameerikas tegelikult ammu enne suurt (1940ndate – toim) põgenikelainet. Osa tuli Eestist, teised tulid ringiga Samarast või Krimmist, kuhu nad olid esmalt välja rännanud. Aga oli ka palju kommuniste, eriti pärast 1905. aastat. See seltskond oli hästi kirju selleks ajaks, kui pagulased tulid pärast II maailmasõda. USAs elanud ja uued tulijad pidid päris kõvasti maid jagama. Eriti New Yorgis, kuhu saabus palju põgenikke, aga oli ka juba palju eestlasi ees. Seal tekkis konkurents, kelle narratiiv jääb peale ja kes on kogukonnas liider. Võitsid pagulased, sest neid oli palju, neil oli väga tugev poliitiline esindatus ja nad teadsid täpselt, mida tahavad. Kui alguses neid toetati, näiteks lasti tasuta kasutada New Yorgi Eesti Maja ruume, siis ühel hetkel tundsid vanad väliseestlased, et neile tehakse liiga. Lõpuks võtsidki pagulased maja üle. Aga eesti enklaave ei tekkinud kunagi, lihtsalt polnud piisavalt inimesi.

Lätist ja Leedust pages samuti palju inimesi. Kui palju väliseestlased neist erinesid?

Mu üks oponent oli välislätlane Guntis Šmichens, keda minu töö puhul kummastaski see, et ma räägin nii avameelselt eri fraktsioonidest väliseestlaste sees. Tema oli hämmingus, kas tõesti oli nii. Välisläti kogukonnas, mis oli eestlaste omast suurem, oldi üksteise vastu leebemad.

Mis mulle välisbaltluse puhul hästi meeldib, on see, et seal saavad kolm rahvust hästi läbi. Kõike tehakse koos, toetatakse üksteist, ja nii on see olnud aegade algusest saadik. Hästi tüüpiline on, et lätlased panustasid rahaliselt rohkem kui teised. Esiteks oli neid rohkem ja teiseks olid nad ärimehed. Külma sõja ajal oli hästi levinud, et kui oli vaja midagi korraldada, siis eestlastel olid head ideed, lätlased tõid raha ja leedulased massi.

Kas lätlastel ei tekkinud üleolekutunnet, et meie siin maksame teie eest kinni?

Ei-ei. Seal oldi sama asja eest väljas ja kogu võitlus iseseisvuse nimel oli vabatahtlikkuse alusel, ohverdades oma vaba aega ja raha. See oli tohutu kirglik aastakümnete pikkune kogukondlik projekt.

Millal nende jõud rauges? Väliseestlased käisid aastaid iga nädal kindlas kohas rahvariideid kandes iseseisvust nõudmas, aga ühel hetkel ei tulnud noorem põlvkond kaasa.

Ei, see kestis Eesti iseseisvuse taastamiseni välja. See kõik (iseseisvus – toim) tuli ikkagi ootamatult, 50 aastat oli selle nimel tööd tehtud ja arvati, et küll see kohe tuleb. Aga kui see juhtus, siis ikkagi ootamatult. Väga paljudel tekkis identiteedikriis: mis ma nüüd teen, olen terve elu sellele pühendanud ja nüüd on tulemus käes.

Paljudele, just noorematele, oli iseseisvuse taastamine ka tohutu kergendus. Neid oli rikkas Ameerikas õpetatud südant valutama ühe väikse kauge riigi pärast, kus kõik on halvasti. Kui see mure äkki ära kadus, oli muutus paljudele positiivne.

Aga siin oligi kõik halvasti. Võõrsil sündinud lastele räägiti, kuidas Eestis oli kuldne põli – taevas oli sinine ja riik oli heal järjel –, aga siis tulid nad 1990ndate alguses külmetavasse Eestisse. Riiki, kus teed olid auke täis ja leiba jagati talongidega.

Eesti narratiive oli kaks. Üks oli see, mida sa kirjeldasid, teine see, et Eestis on kõik nii kohutavalt halvasti: seal on põhimõtteliselt ainult okastraat ja muda.

Oli ka neid, kes tulid siia ja leidsid kogu selle nõukogude õuduse asemel, et näe, taevaski läheb siniseks ja mõni isegi naeratab, siit saab ka saia osta. Kõik olenes sellest, kuidas sind enne oli õpetatud. Esimesed reisid Eestisse algasid ju tegelikult 1960ndatel, kui tulid need, kes julgesid seda teha, hoolimata kogukonna halvakspanust, või kes ei kartnud, et nende sugulastega siin midagi tehakse.

Miks väliseesti kogukond taunis Eestis käimist?

Kogu väliseestlus oli rajatud mittetunnustamise doktriinile: me ei tunnista Eesti kuulumist Nõukogude Liitu ja kui keegi tahab kodumaale külla minna, siis Nõukogude Liidu saatkonda viisa järele minnes tunnustab ta ENSV olemasolu. Lisaks kardeti infiltreerumist, kompromiteerivaid materjale.

Sellest tuli suur skandaal, kui Gustav Ernesaksa vend võttis ta Eesti Majja kaasa. Ernst Jaakson Eesti konsulina pidi loobuma eesti kultuuripäevade avamisest New Yorgis 1973, kuna seal näidati «nõukogude propagandafilme» «Viimne reliikvia» ja «Kevade». Sellised humoorikad, aga samas traagilised kultuurikäärid käisid kogu aeg läbi. See oli see hirm.

Kas nad Eestis käijatele andestada ka suutsid?

Mõne jaoks pole külm sõda senini lõppenud.

Mida sa silmas pead?

Minu käest on küsitud, kas teile koolis ka räägiti, et oli küüditamine ja me sellepärast läksimegi Eestist ära, et kartsime. Kas teile Jalta (1945 – toim) konverentsist on räägitud? Nad ei ole kindlad, mida kujutab endast tänapäeva Eesti. Eks vanem põlvkond olegi väga seotud oma isiklike mälestustega.

Tunnen ühte väga armast prouat, kes muretses suvel tohutult, sest tema 50-aastane poeg tuli Eestisse ja plaanis sõita laevaga Rootsi. Tema mäletas laevasõitu Rootsi. See oli kohutav, ohtlik, laine käis üle paadi, oli külm, võttis kaua aega. Hüva, tänapäeval on paat suurem, aga kes läheb vabatahtlikult Rootsi, miks küll?

Täismahus intervjuud Tallinna Ülikooli nooremteaduri ja värske doktoriga saab lugeda Postimehe Arterist siit.

Maarja Merivoo-Parro väitekiri kannab pealkirja  "Pursuing Estonianness in Cold War U.S.A.: Education, Recreation, Humor and Overlapping Diasporic Conditions" („Eestluse edendamine külma sõja aegses USAs: haridus, rekreatsioon, huumor ja kattuvad diasporaa-seisundid“).