Humanitaarblogi

Nõukogudeaegsed õppeplakatid – ära visata või õppida?

Tallinna ülikooli ajaloomagistrandid digitaliseerivad nõukogude ajal ajalootundides kasutatud õppeplakateid ja pakuvad neile uusi kasutusvõimalusi.

soviet poster

  Praeguses videotulvas võib unustada, kui olulist rolli mängisid vanasti õppeplakatid – seda nii ajaloo kui ka näiteks loodusteaduste õpetamisel. Suur osa plakatitest pole aga praeguseks mitte ainult unustusse vajunud, vaid ka hävinud.

Kas ja milleks oleks neid mõtet säilitada?

TLÜ ajaloomagistrandid testisid seda Tallinna Kodulinna majja ehitusprügi konteinerist hoiule toodud 101 ajalooteemalisest õppeplakatist koosneva kogu abil. Nende hulgas sisalduvad ka mõned Eesti Vabariigi ja nõukogudeaegsed Eesti ajaloo ainelised plakatid, kuid suures osas on tegemist 1960.–1970. aastatel hiigeltiraažides ilmunud ja kogu Nõukogude Liidus kasutusel olnud õppematerjalidega. Seega tuli nii mõnigi kord vastata küsimusele, miks selliste "punaste" plakatitega üldse tegeleda.

Mis on ideoloogilise realismi taga?

Esimene põhjus võiks olla visuaalne kirjaoskus – ajal, mil me omandame järjest rohkem (ajaloo)teadmisi visuaalselt, tasub õppida kriitilist suhtumist piltidesse. Nõukogude Liidus masstoodanguna produtseeritud plakatite eesmärk oli enesestmõistetavalt täiendada ideoloogiat. Plakatid loodi vaatajaga ideoloogiliseks kommunikeerumiseks, riikliku poliitika edastamiseks. Remargina öeldes on mõningad realistlike plakatite autoritest olnud prestiižse Vassili Surikovi nimelise kunstiinstituudi tudengid. Säärase esmalugemisega võikski piirduda hinnang plakatite kultuurilis-kunstilisele väärtusele. Samas virvendavad selgesti mõistetava pealispinna alt teised võimalikud lähenemised. Plakateid analüüsinud ajalootudengite mõte oli näha ideoloogilisest realismist sügavamale – uurida, milliseid sümboleid kasutati, millist sõnumit pidid need edastama, kuidas toetas pilti ajalooõpikute tekst jne.

Teatraalselt komponeeritud suurhetked

Samuti ei saa pilt eksisteerida iseenesest, tal on vaja vaatajat. Seega tuli intervjueerida ka nõukogude ajal koolis käinud inimesi. Kuidas nad mäletavad koolis esitatud ajalugu ning kas neil tekib seos pildi ja teksti vahel? Kas neisse on jäädvustunud killukesi ühe režiimi ajaloolisest realismist? Võib-olla on isegi olulisem mõista, kuidas on piltide abil juurdunud ajaloost esmapilgul enesest mõistetavad, kuid ometi moonutatud ja allasurutud teadmised – seda seetõttu, et plakatid mängivad rassismi ja vägivalla, häbi ja mässu jmt teemadega.

Viimaks on oluline märgata, kuidas vanadest sümbolitest ja ajaloo esitamise viisidest on mitmed jätkuvalt kasutuses. Visuaalseid kujutisi ei ole võimalik igal uuel dekaadil tühjalt kohalt taasluua, vaid tuleb kohandada vaatajale arusaadavaid koode. Seeläbi kanduvad edasi ka arusaamad sellest, mis väärib ajaloost esiletõstmist: ka praeguses populaarses ajaloopildis näeme teatraalselt komponeeritud suurhetki ja -mehi, marmorkujudele sarnanevaid üliinimesi, marginaalsete gruppide kõrvaletõrjumist jne.

Ideoloogia visuaalkultuuri kaudu

Ajalooplakatitega silmitsi seistes võib kogeda nii äratundmist kui ka afektiivset teisenemist. Mis mõni aeg tagasi tundus iseenesestmõistetav, on praeguses kontekstis sotsiaalset närvi ergutav. Plakatite digitaliseerimine võimaldab kooliõpilastel ja õpetajatel, politoloogia- ja ajalootudengitel ning kõigil teistel huvilistel alustada nendega dialoogi ja uurida, kuidas ideoloogia töötab visuaalkultuuri kaudu. Suve alguses tehakse kogu avalikult kättesaadavaks.


Autorid: ajaloomagistrandid Kelly Turk ja Jaak Prozes, ajalookultuuri dotsent Linda Kaljundi

Foto: Stanislav Stepashko

Artikkel ilmus 29. mail 2017 Delfi Fortes