Viidumäel löödi omal ajal päid maha

Juuni alguses ilmus Saarte Hääles artikkel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi tudengi Maris Öveli bakalaureusetööst, mis käsitles Viidumäe kaitsealal aastatel 2014–2015 läbiviidud arheoloogilisi uuringuid, mille tulemusel leiti ehteid ja relvi, inimluid ja hoonejäänuseid. Töö pealkiri on „Viidumäe ohverdamiskoht“ ja selgus, et Viidumäed võib pidada kultuskohaks tänu selle erilistele loodusoludele, neljale peitaarete kogumikule ja inimsäilmetele, mida võib suure tõenäosusega pidada inimohvriteks. Kultuskoht oli selles paigas tõenäoliselt 6.–8. sajandil.

Eriline matmisviis

Muinasajal Viidumäel ohverdatud inimesed jäeti tõenäoliselt esialgu lageda taeva alla, kus loomad nende kallal maiustada said. Övel tõi välja, et säilmete leiu muudab eriliseks nende matmisviis, mis annab alust arvata, et surnukehad olid jäetud maa peale lagunema ja seejärel maetud vaid luud. Näiteks kahe isiku puusaluudel esinevad loomahammaste närimisjäljed. Osal säilmetel olevad märgid viitavad vägivaldsele surmale ja ühel juhul ka pea maharaiumisele. Praeguseks on tuvastatud vähemalt kümne inimese säilmed – ohvripaika oli maetud vähemalt viis meest, kaks naist ja kolm last.

Töös toodi välja, et Viidumäel puudub märgatav kultuurkiht ja selle ümbruses on vähe haritavat maad ning seega ei saa Viidumäelt leitud hoonejäänuseid ja kiviplatvormi pidada osaks kunagisest majapidamisest. Saarte Häälele ütles Maris Övel, et teda on juba mõnda aega huvitanud nii Eesti kui ka Skandinaavia muinasusund ja mütoloogia. “Marika Mägi mainis ühel loengul selle Viidumäe kohta ja sealt ma siis uurisin juba edasi,” kirjeldas ta selle teemani jõudmist.

Nimelt ei ole Eesti muinasusundi kohta kuigi palju teada ja nii sooviski Övel seda teemat käsitleda. Noor uurija tõdes, et inimohverduste tollane tähendus või eesmärk otseselt välja ei tulnud ja seda võib ainult aimata. Samas on inimohverduste toomine niivõrd drastiline käitumisviis, et ilmselt viitab see ebaharilikule olukorrale kogukonnas. “Võib oletada, et oli kas sõjaolukord või näljahäda vms, et inimesed tundsid vajadust midagi niisugust ette võtta,” arutles Övel. Ta lisas, et tegeleks selle teemaga hea meelega edasi ja vaataks tulevikus Skandinaavia kõrval üha rohkem ka ida ja lõuna võimalike sidemete poole.

Põhjalik töö

“Maris oli minuga Viidumäe kaevamistel ka mitmel aastal kaasas, nii et täitsa isiklik seos kohaga on tal ka olemas. Oli pealegi väga tubli ja taibukas,” ütles töö juhendaja, arheoloog Marika Mägi. Ta tõi välja, et Maris Övel on teinud väga põhjalikku tööd just Skandinaavia paralleelidega, osutades mitmetele sarnasustele Viidumäe ja teiste Põhjala kultuskohtade vahel.

Töö peamist väärtust näebki ta võrdlustes, mis osutavad, et 6.–9. sajandi Saaremaa oli ka rituaalses mõttes väga sarnane Ida-Skandinaaviale. “Lisaks olid ju sarnased relvad, mis Viidumäel kuulusid suuresti samadesse tüüpidesse kui Salme laevmatusteski,” märkis arheoloog. Sarnasusi Skandinaaviaga võiks Mägi sõnul tõlgendada nii, et kujunes teatud piirideni ühine kultuurisfäär, mis hõlmas eelkõige sõdalasi ja nendega seotud rituaale. See avab tee ka Salme laevmatuste veidi teistsuguseks tõlgenduseks. “Aga sellest Marise töös mõistagi midagi polnud. See on teine teema,” märkis Mägi.

Viidumäe ohverduspaik sattus avalikkuse huviorbiiti 2014. aastal, kui Viidumäe looduskaitsealal tuvastati ebaseaduslike kaevamistööde tegemine kohas, kus toona veel esialgsete hinnangute kohaselt oli kunagi asunud muistsete eestlaste ohverduspaik. Kaevatud aukude hulk oli nii suur, et viitas paljudele leidudele.

Refereeritud ajalehest Saarte Hääl