Liisi Keedus: teadlaste lahkumise põhjus peitub riigi prioriteetides

Head teadusesõbrad

Teadlastena oleme end harjunud pidama originaalseteks ja ebatavalisteks. Aga täna tahan rääkida ühest meie liigagi tavalisest ja jagatud kogemusest.

Ilmselt on ka siin platsil nii mõnigi välismaal töötav Eesti teadlane. Ja ka neid, kes on püüdnud Eestisse naasta, aga kogenud, et see on võimatu. Tunnen kümneid end juba tõestanud Eesti teadlasi, kes on teinud doktorikraadi Cambridge’s, Oxfordis, Berliinis, Pariisis, ning avaldanud töid maailma tippväljaannetes, aga kes on ebaõnnestunult püüdnud Eestis teadus- või õppetööd jätkata. Maailmas õppimine ja töötamine on suurepärane ning tänapäeval on ilma selleta pea võimatu tippteadust teha.

Ent välismaale jäämine kui ainuvõimalus ei saa olla „targa Eesti“ huvides. Fakt on ka see, et esimesena lähevad ja jäävad kõige paremad – konkurents on ju ülimalt tihe igal pool.

Mina ise tulin tagasi alles eelmisel suvel, olles töötanud ühes Inglismaa tippülikoolis. Tahaksin välja tuua mõned täiesti tavalised põhjused, miks minnakse, aga mõnikord harvemini tagasi tullakse.

Miks tagasi tullakse?

• Eelkõige perekond ja lähedased inimesed
• Eesti suurepärased koolid. Mul on kodus koolieelik nagu paljudel noortel teadlastel. Kogemus, et Eesti koolid on paremad kui mõnes rikkas Lääne-Euroopa riigis, on väga vinge. Suur tänu suurepärastele eesti õpetajatele, kes on teinud omamoodi imet! Me kõik rõõmustasime PISA tulemuste üle. Aga mis juhtub peale PISAt, peale põhikooli, gümnaasiumi, ülikooli – miks ei võiks ka 30-, 40- või 60-aastaselt PISAt teha?

Üks lünk tuleb sisse kõrghariduses. Ja põhjus täna ei ole vaesuses ja paratamatuses, põhjus on suhtumises ja prioriteetides. 
Miks ma neli aastat tagasi läksin ja miks lähevad teised noorteadlased?

• Ma tundsin, et Eestis minu teadustöö mandub, kuna seda sai planeerida poole aasta kuni paari aasta raames. See välistas eos „suuremalt mõtlemise“.

• Valitsuse prioriteetides ja arengukavades oli kõrghariduse ja teaduse ainus prioriteet erialade vähendamine ja enamike koondamine Tartusse. Ühiskonnateadustest ja humanitaariast monopoli tingimustes me praktiliselt rääkida ei saa. See ei oleks nende õitseng, vaid õõvastav stagnatsioon. Kui täna ei oleks neid erialasid ja minu tippteadlastest kolleege Tallinna Ülikoolis, töötaksin ma oma 6-7 liikmelise töörühmaga Helsingi Ülikoolis, mis on lähemal ja kus töötasu on mitmekordne, ja mitte Tartus. Poliitikud võiksid sellega arvestada, selmet kiruda dubleerimist.

• Ma väsisin kuulmast iga nädal ja kuu, kuidas teadus- ja hariduspoliitika tegijad kuulutasid ühiskonnateadused mõttetuks ja väljasuretatavaks. Mind võeti Inglismaale tööle, sest sealne tudengite huvi oli liiga suur. Mul oli ka väga andekaid eestlastest tudengeid. Nemad ütlesid, et tahtsid õppida Eestis, selmet maksta iga aasta 10 000 eurot õppemaksu, elamiskuludest rääkimata. Aga ka neile tundus, et ei olnud teist valikut kui Eestist kvaliteetse kõrghariduse saamiseks lahkuda.

Hea Eesti valitsus – me maksame eesti noorteadlaste doktoriõppe eest välismaal, aga teeme võimatuks nende naasmise nn kokkuhoiu nimel. Needsamad teadlased teenivad nt Inglismaa ülikoolidele ulmelisi kasumeid. Sealjuures ka – võib-olla tuleb see teile üllatusena – ühiskonna ja humanitaarteadustes. Seda kasumit kasvatavad ka Eesti üliõpilased, kes ei vaimustu ülisuurest laenukoormusest bakalaureusekraadi nimel. Minu meelest ei ole see resursside optimeerimine, vaid vastutustundetu raiskamine.

Tippteadlaste lahkumise põhjused ei ole paratamatud, vaid muudetavad. Seda muutmast ei takista meid täna vaesus. Selle muutmiseks on vaja teaduse ja kõrghariduse tegelikku väärtustamist ja ammu antud lubaduste täitmist.

Ja meie sõnum täna on: see oleks parim kingitus päriselt targa Eesti järgmisele sajandile.