Maret Nukke uuris doktoritöös nō-teatri elementide kohandamist uutes näidendites

Veebruari alguses kaitses Helsingi Ülikoolis doktoritööd Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Jaapani uuringute lektor Maret Nukke, kes uuris Jaapani klassikalise nō-teatri (14. saj) elementide kohandamist uutes 20.-21. sajandi nō-näidendites.

"Töös analüüsisin uute nō-näidendite viie kategooria parimaid näiteid. Näidendite struktuuri- ja esituse elementide analüüsi tulemusel selgus, et uutes näidendites on nō-teatri traditsioonilised elemendid üldjoontes kohandatud nō-teatri konventsioonide ja žanripiirangute raames,“ sõnas Maret Nukke. Lisaks selgus, et suurimaid raskusi valmistab uute näidendite autoritele nō-teatrile sobiliku intertekstuaalsuse loomine. Selleks kasutatakse tavapärase klassikalise luule laenude asemel viiteid klassikalistele nō-näidenditele, tsitaate modernsest kirjandusest ja luulest ning muid võtteid. 

Erinevalt klassikalistest tekstidest uutes näidendites religioossus reeglina puudub – tegelaskujudena puuduvad budistlik preester või munk, ka näidendi struktuuris ei esine budistlikke palveid ja katkeid suutratest. Analüüsist järeldus, et teatud esituse elemente nagu rekvisiidid, valgustus ja lava modifitseeritakse uute näidendite puhul palju vabamalt kui teisi elemente. 

Käesolevas töös kasutatakse esmakordselt tänapäevaseid adaptsiooniteooriaid, mida tavaliselt kasutatakse filmiadaptsioonide analüüsimiseks ja kategoriseerimiseks. "Oma töös väidan, et kõik nō-näidendid, nii klassikalised kui ka uued, on tegelikult adaptatsioonid, mis kas kohandavad kirjanduslikke ja muid allikaid või juba olemasolevaid klassikalisi nō-näidendeid," selgitas Maret Nukke.  

Töö uuenduslik pool seisneb esiteks selles, et see on üks esimestest monograafiatest nii läänes kui ka Jaapanis, mis käsitleb uusi nō-näidendeid kompleksselt ja asetab need ka rahvusvahelise eksperimentaalteatri konteksti. "Teiseks, nō-näidendite analüüsimisel üldiselt ei kasutata teoreetilist baasi, kuid minu doktoritöö on oma olemuselt interdistsiplinaarne, kasutades nō-näidendite kui adaptatsioonide olemuse selgitamiseks adaptatsiooniteooriaid," põhjendas Maret Nukke ja lisas, et töös on loodud ka alus nii uute kui ka klassikaliste nō-näidendite kirjutamiseks, analüüsiks kui ka hindamiseks, kas näidend üldse kuulub nō-teatri traditsiooni.

Kuna uute nō-näidendite kirjutamise liikumine laieneb järjest kogu maailmas ja igal aastal tuleb välja üha uusi näidendeid eri keeltes, siis loob käesolev uurimus olulist etappi, kuna annab selge aluse, kuidas kirjutada ja lavastada nō-näidendit ettenähtud tavade järgi.

Doktoritöö pealkiri on "Exploring the Limits of Nō Theatre: Adapting the traditional elements of nō in shinsaku plays" ja selle avalik kaitsmine toimus 3. veebruaril Helsingi Ülikoolis. Töö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Rein Raud ja oponent Trieri Ülikooli professor Stanca Scholz-Scionca.