Professor Daniele Monticelli tutvustas itaallastele Doris Kareva luulet

2020. aasta alguses sain kirja Itaalia kirjastuse Bompiani tõlkeluule sarja Capoversi toimetajalt Gerardo Masucciolt, kes teavitas mind plaanist anda välja Doris Kareva luuleantoloogia. Ta küsis, kas ma oleksin nõus antoloogiat koostama ja tõlkima. Olin varem tõlkinud erinevate eesti luuletajate loomingut Itaalia ajakirjadele, kuid antoloogia maht pani mind esialgu kõhklema. Otsustasin siiski väljakutse vastu võtta, kuna Bompiani on üks parimaid Itaalia kirjastusi, kus on avaldanud oma raamatud näiteks Umberto Eco. Kuigi Capoversi sarja esimene raamat ilmus alles 2019, on see juba muutunud Itaalia hinnatuimaks tõlkeluule sarjaks. Erakordne on see, et Capoversi avaldab tõlkega kõrvuti ka originaalteksti.

Tõlkeprotsessi algus ja väljakutsed

Esialgne tähtaeg luulekogu avaldamiseks oli 2021. aasta sügis, kuid see osutus ebarealistlikuks ja raamat ilmus lõpuks alles selle aasta kevadel. Kokku võttis antoloogia koostamine ja tõlkimine umbes neli aastat.

Kõige keerulisem oli alguses luuletuste valimine ja kriteeriumite määramine. Konsulteerisin Dorisega, kes andis mulle vabad käed. Otsustasin siis kasutada kaht põhimõtet: valisin luuletused, mis mind kõige rohkem kõnetasid, ja need, mis esindaksid Kareva loomingu erinevaid perioode. Arvestasin ka valitud luuletuste tõlgitavusega. 

Tõlkides oli ilmselt kõige raskem leida õige tasakaal, millega edasi anda Kareva luule sisu ja vorm itaalia keeles. Kas tõlkida pigem nii, et teksti tähendus jõuaks Itaalia lugejateni võimalikult selgelt ja originaalilähedaselt või pigem nii, et Itaalia lugeja saaks nautida Kareva luuletuste lummavaid rütme, alliteratsioone, assonantse, sõnamänge jm. Tõlkides kompasin läbi erinevaid võimalusi ning jõudsin enda jaoks rahuldava kompromisslahenduseni peale aastapikkust tööd ja umbes 50 luuletuste tõlkimist. Peale seda muutus tõlkimine veidi kergemaks, kuid tõlkeprotsessi käigus tegin siiski enda tõlkeid pidevalt ümber. 

Antoloogia struktuuri kujunemine

Alustades ei mõelnud ma antoloogia struktuurile, kuna ei soovinud endale kohe kindlaid raame seada. Valisin esialgu 100 luuletust ja kui need said tõlgitud ning olin Kareva maailmades juba piisavalt viibinud, hakkas struktuur mu peas kujunema. Otsustasin, et ei tee kronoloogilist antoloogiat,  kus Kareva looming oleks esitatud kogude kaupa ja ilmumisaja järgi, vaid valin temaatilise lähenemise. Kui antoloogia struktuur oli paika saanud, valisin ülejäänud 50 luuletust lähtudes juba raamatu üldkontseptsioonist. 

Lõpptulemuseks on kuueks sektsiooniks jagatud raamat, mis peegeldab Kareva loomingu eri aspekte ja motiive. Iga sektsioon sisaldab luuletusi erinevatest aegadest ja kogudest.

Esimese sektsiooni teemaks on lüürilise mina suhe inimeste ja ajaloo maailmaga, teise keskmeks on hirm ja tundmatus, kolmanda sektsiooni luuletustes kogeme teisesuse eri tahke, neljanda sektsiooni luuletused mõtestavad aega, viiendas sektsioonis on jutt luulest ja vaikusest ning viimase antoloogia sektsiooni luuletused käsitlevad valgust, mis on keskseks teemaks Kareva hilisemas luules.

Koostöö Doris Karevaga oli lihtne

Ma ei mäleta konkreetset hetke, millal oli minu esmane kokkupuude Doris Kareva luulega, kuid mäletan, et niipea kui mu eesti keel seda võimaldas, hakkasin tema loomingut lugema. Dorise luule sügavustest ja meisterlikkusest sain aga täielikult aru alles tema luuletusi tõlkides. 

Kohtusime Dorisega tõlkeprotsessi käigus mitu korda ja vahetasime kümneid kirju. Temaga oli alati väga lihtne ja huvitav arutada. Ma enamasti küsisin selgitusi, kuid ta ütles alati, et mina otsustan, kuidas tõlkida. Eriti põnev oli koos avada tema tekstide erinevaid tõlgendamisvõimalusi.      

Tunnen, et luua uuele tõlgendusnurgale ülesehitatud antoloogia oli sellise luuleklassiku puhul julge samm. Kirjutasin tõlkele ka saatesõna, kus käsitlesin Kareva luule eri aspekte antoloogia kontseptsioonist lähtudes. Esimesed Itaalia lehtedes ilmunud arvustused on olnud väga positiivsed ja Itaalia lugejad on juba hakanud Kareva luuletusi sotsiaalmeedias aktiivselt jagama.

Ka mul endal on mitu lemmikluuletust Doris Karevalt. Üks neist on järgmine:

Läbi mu unede jooksevad kõrbekoerad,

kerged, kiired ja kuulmatud,

justnagu Jumala tuul;

kaunid ja kuninglikud, ööst öösse 

nad sööstavad pöörastena.

Haistan, mõistagi haistan:

mu süda on nende saak.

Kuidas ma saaksingi tunda täiust,

kui ma ei jookseks tühjaks;

kui ma ööst öösse ei jookseks, ei kihutaks

viirastuslike, võõrastuslike

kõrbekoertega võidu.

//

Attraverso i miei sogni corrono i cani del deserto,

leggeri, lesti e silenti

come il vento di Dio,

incantevoli e regali, di notte in notte

accorrono, come folli. 

Intuisco, certo, intuisco:

la loro preda è il mio cuore.

Ma come potrei sentire la pienezza

se non corressi fino a svuotarmi;

se di notte in notte non corressi, non mi precipitassi,

facendo a gara con gli spettrali e misteriosi

cani del deserto.

See luuletus iseloomustab hästi metsikut energiat ja tõmmet mõistatusliku tundmatu vastu, mis on Kareva elutunnetuse kesksed elemendid.

Bompiani toimetajale aga meeldis eriti järgmine luuletus, mis valiti ka antoloogia tagakaanele:

Ära kõnele võõrastega.

Kodu koguni ära kiida.

Gerbera, kelle hõõguvat õit

võrdlesin päikesega,

lõi vankuma lause

raskuse all.

Kui tagasi jõudsin,

oli ta langetand pea,

võib-olla loojunud. 

//

Non parlare con gli sconosciuti.

Non lodare neppure la casa. 

La gerbera, il cui fiore ardente

ho comparato al sole,

vacilla sotto il peso

della frase. 

Quando sono tornata

aveva piegato la testa,

forse era tramontata.

Tõlkimine oli keeruline, kuid mitte raskem kui tõlkimine kahe mis tahes muu keele vahel

Kuna eesti ja itaalia keele struktuurid ja kultuurikontekstid on väga erinevad, siis tõlkimine polnud kindlasti lihtne. Siiski ei usu, et see oli raskem kui tõlkimine kahe mis tahes muu keele vahel.

Tõlke valdkonnas on toimumas suured muutused, masinad saavad juba hästi hakkama tarbetekstide tõlkimisega, kuid ilukirjandusega tegelevad endiselt peamiselt inimesed. Luule tõlkimine on alati olnud pigem taasloomine, st tõlgitud luuletus on mingil määral alati uus luuletus ja see on olnud ka minu kogemus Dorise luuletusi tõlkides. Originaaltekstide ja minu tõlgete vahel on tugev seos, mida ei saa küll mõtestada ekvivalentsi, vaid pigem ühise tunnetuse terminites.

Lisainfo saamiseks Capoversi sarja kohta vaata siia.