Haridusblogi

Eesti õpetajad on uuendustele avatud

Kuidas saavad digitaalsed õpikeskkonnad õpilastele kõige enam väärtust luua? Just selle üle arutleb Tallinna Ülikooli professor ja haridusuuenduse tippkeskuse juht Tobias Ley. Avaldame algselt Saksa veebiväljaandes Deutsche Telekom Stiftung ilmunud intervjuu professor Tobias Leyga.

Pildil professor Tobias Ley

Olete õpianalüütika ja haridusinnovatsiooni professor Tallinna Ülikoolis. Eestit tuntakse maailmas kui ühte juhtivamat digiriiki. Kas võib öelda, et digitaliseerumine on jõudnud ka Eesti koolidesse?

Minu hinnangul on Eesti koolid rohkem avatud õpetamismeetoditele, mida on rikastatud tehnoloogiaga, võrreldes näiteks Saksa koolidega, kus digimeedia võimaluste kasutamine sõltub pigem õpetajate huvist ja motivatsioonist. Vähemalt nii on seda meile selgitanud Saksamaa delegatsioonid, kui nad on Eestit külastanud. Eestis, seevastu, hõlmavad uuendused pigem kooli tervikuna. See, et Eesti koolid on reeglina varustatud hea ja kiire internetiühendusega ning Wi-Fi-ga, on neid üleminekuid kindlasti soodustanud. Lisaks on enamikus Eesti koolides tööl haridustehnoloog.

Kes täpsemalt on haridustehnoloog?

Tallinna Ülikoolis koolitatakse magistriõppe tasemel haridustehnolooge, kes töötavad koolides digiuuenduste eestvedajatena. Nende õppetöö läbiviimise koormus on väike ning pigem on nad õpetajate toetajad. Õpetamise asemel tegelevad nad suurema osa ajast õpistsenaariumite arendamise ja väljatöötamisega tehnoloogiarikkas õpikeskkonnas ning aitavad õpetajatel neid integreerida oma õppetöösse. 

Õpianalüütika võimaldab meil koguda andmeid õppeprotsessi kohta ning analüüsida neid kogu õppeaasta vältel. Seejärel kasutame õpianalüütika abil kogutud tulemusi selleks, et õppeprotsesse ja –keskkondi süsteemselt paremaks muuta.

Kas digitaalses keskkonnas õppimist toetavad õpistsenaariumid aitavad õpilastel paremini õppida?

Seda me Tallinna Ülikoolis soovimegi välja selgitada. Üks võimalus seda teada saada on rakendada õpianalüütikat. Õpianalüütika võimaldab meil koguda andmeid õppeprotsessi kohta ning analüüsida neid kogu õppeaasta vältel. Seejärel kasutame õpianalüütika abil kogutud tulemusi selleks, et õppeprotsesse ja –keskkondi süsteemselt paremaks muuta. Toon ühe näite. Ühes uuringus tahtsime teada saada, milline oleks parim viis, kuidas roboteid klassis rakendada, et toetada laste matemaatiliste oskuste omandamist. Istusime koos matemaatikaõpetajatega maha, töötasime välja mitmeid õpistsenaariume ja võtsime need seejärel koolides kasutusele.

Ja õpianalüütikat on vaja, et teada saada, kas õpistsenaarium töötas?

Just nimelt. Õpianalüütika algab tagasisidetööriistade kasutamisest, mida õpetajad klassiruumis regulaarselt rakendavad. Kas õpilased võtsid aktiivselt osa? Kas õpistsenaarium julgustas neid paremini koostööd tegema? Millises ulatuses õpilased oma õppimist planeerisid? Ja nii edasi.

Selliseid andmeid kogudes saame õppeaasta lõpuks kindlaks teha, kas rakendatud õpistsenaariumid täitsid oma eesmärki, ning seejärel saame neid vastavalt vajadusele muuta ja täiendada. 

Veel üks oluliselt eksperimentaalsem õpianalüütika sisaldab digitaalsete õppevara kasutamist, mida me täiendame interaktiivsete ülesannetega. Õpilased lahendavad ülesandeid ja digiõppevara kasutamise tulemusel saavad nii nemad kui ka õpetajad automaatset tagasisidet  õppeprotsessi ning teema mõistmise omandamisega seotud probleemide kohta, jne. Oleme katsetanud ka klassiruumi liikumisprofiile. Liikumisprofiilid aitavad jälgida, kuidas õpilased üksteisega õppetöö käigus gruppe moodustavad ning koostööd teevad, kuid see lähenemine ei ole siiski veel avalikustamiseks päris küps. Hetkel oleme staadiumis, kus katsetame, mis on liikumisprofiiliide meetodis päriselt tehtav ja millest oleks reaalses klassiruumis kasu.

Kuna kogute andmeid õpilaste õppimise ja liikumiste kohta, oleks järgmine loogiline küsimus andmekaitse teemadel. Kui oluline see teema Eestis on?

Seda küsivad minult alati ka Saksamaa delegatsioonid. Mulle tundub, et selle probleemi teadlikkus Eestis on oluliselt vähem väljendunud. See on muidugi meile – teadlastele mugav. Kahtlemata tõstis Euroopa andmekaitsemäärus ka siinset teadlikkust. Meie ülikoolis järgime kõiki eetilisi juhtnööre ja arutame neid ka lapsevanemate ning õpetajatega. Paraku on palju vähem teada selle kohta, mis juhtub andmetega kommertslikel õppeplatvormidel ja –keskkondades.

Õpetajad on tulevikus enam juhendajad ja moderaatorid, mitte enam niivõrd teadmiste ülekandjad, ja saavad seetõttu palju enam toetada koostööpõhist projektõpet.

Kui avatud on õpetajad kasutamaks digitaalseid õpikeskkondi ja õpianalüütikat oma klassiruumis? Lõppude lõpuks muudavad need ju põhjalikult õpetaja rolli.
                        
Õpetajad on reeglina üsna uuendustele avatud. Nad ei veeda palju aega riskide üle muretsemiseks, vaid asuvad uljalt katsetama ja proovima. On selge, et digitaalsed õpikeskkonnad muudavad lõpuks õpetajate rolli. Õpetajad on tulevikus enam juhendajad ja moderaatorid, mitte enam niivõrd teadmiste ülekandjad, ja saavad seetõttu palju enam toetada koostööpõhist projektõpet. Kuid sinna on veel pikk maa. Digitaalsed abimehed peavad töötama nii hästi, et õpetajad neid usaldama õpiksid. Täna pole me veel päris sinna jõudnud.

---
Professor Tobias Ley on ka Deutsche Telekom Stiftung projekti „The Future of STEM-learning“ ekspertnõukogu liige. Projekti on kaasatud kokku viis ülikooli, kes alates 2018. aasta sügisest ühiselt arendavad ja testivad ideid, kuidas õpetada kõrge kvaliteediga STEM-kursuseid digitaalsetes keskkondades ja integreerida neid STEM-õpetaja koolitusprogrammi.
---

AllikasDeutsche Telekom Stiftung
Intervjueeris: Daniel Schwitzer