Mõtteid ja kogemusi üldhariduskoolide arenguprogrammi mentoritelt

Arenguprogrammi sihiks on tõsta osaleva kuue kooli võimekust tõenduspõhiselt ja koostöiselt edendada õppija arengut soodustavat õppimis– ja õpetamiskultuuri. Igakuiste seminaride ning nende vahele jäävate arendusülesannete kõrval on koolidele väga oluliseks muutuse toetajaks mentorid. Selles programmis on neid iga kooli kohta kaks, teiste seas Tulevikukooli programmi vilistlaskoolide esindajad Tiina Tiit (Pelgulinna Gümnaasiumi õppejuht), Kristi Mumm (Tartu Forseliuse kooli õppejuht) ning Anu Köidam (Ilmatsalu Põhikooli direktor), kellelt küsisime, mis tunnete ja mõtetega nad Üldhariduskoolide arenguprogrammis toimetavad ja oma Tulevikukooli kogemusele tagasi vaatavad.

Mis tunne on olla Üldhariduskoolide arenguprogrammi mentor?

Kristi Mumm: Üldhariduskooli arenguprogrammi mentorlus on mulle uus ja põnev väljakutse. Ma olen alati mõelnud sellele, kuidas Eesti koolid võiksid ja saaksid teha rohkem sisulist koostööd, üksteist toetada, et ühise väga hea Eesti hariduse nimel tegutseda.

Mulle meeldib, et kogu programm on üles ehitatud süsteemselt, alustades sissevaatest kooli andmetesse, uurides ja mõtestades, mida on oluline fookusesse võtta, et toetada kõige paremini õpilaste õppimist. Paralleelselt tööle kooliga on olemas ka pidev ülikooli tugi ning kaasmentorid. 

Anu Köidam: Mina tunnen uhkust, et mulle anti võimalus osaleda arenguprogrammis mentorina. See on erakordne võimalus koos kooli meeskonna ja kaasmentoriga teooria toel teadvustada ja süsteemselt ellu viia muudatusi nõustatavas koolis. See on võimalus ise areneda ja õppida. Mulle tundub, et koolisüsteem Eestis on praegu astumas sammu õppetöö korralduse muutmisel. Selle põhjus on muutunud tööturu ootustes ning distantsõppe kogemustes. Koolil üksi on muutust ellu viia raske, mentori toel on seda kindlasti kergem teha.

Tiina Tiit: Kindlasti pean oluliseks programmi süsteemsust, läbimõeldust, teooria ja praktika seotust. Üldhariduskoolide arenguprogramm on ülesehituselt sarnane Tulevikooli programmiga ja seetõttu on palju tuttavaid momente, kuid roll on hoopis teine. Kõige keerukam on ehk juhtida mentorkooli meeskonda suunavate küsimustega ja püüda olla toeks, mitte "öelda vastuseid ette".

Anu Köidam: Koostöö programmi raames on kindlasti kasulik ka mentori koolile, sest annab teaduspõhise teadmise muudatuste sisseviimiseks või lihvimiseks. Programmi ülesehitus on just paraja sammuga ja hoiab fookust. Kohtumised toimuvad regulaarselt igal kuul ja selliselt ei saa tegevused jääda poolikuks ega soiku.

Kristi Mumm: Tänu mitmetahulisele programmile olen ka juhina väga palju kasvanud ja õppinud, uus roll pakub põnevaid väljakutsed – kuidas jõustada ja võimestada kooli, anda edasiviivat tagasisidet, ent samal ajal jälgida, et mentordava kooli eest vastutust ära ei võta. Väga rikastav on mentorite seas tekkinud mõnus võrgustik, kellega mõtteid põrgata või kellelt uusi teadmisi ja oskusi saada.

Tiina Tiit: Hea praktiseerimise võimalus, kuidas omandatud teooria ka tegelikult praktikas töötab. Kas me suudame õpetaja kui võtmeisiku õppija arengust panna aru saama ja muutma oma õpetamispraktikat, kas õpetajal tekib ka tegelikult arusaam, et õppija vajab suunamist ja õigete küsimuste küsimist, mitte õpetaja sooloesinemist tahvli ees, kaardikepp käes. 

Mingil hetkel oli mul tunne, et teadus kõnnib praktikast väga kaugel – praegu arenguprogrammis osaledes mõistan, et ilma teooriata ei ole tõhusat ja teadlikku praktikat.

Kuidas vaatate nüüd tagasi Tulevikukooli programmiaasta kogemusele?

Anu Köidam: Nüüd Tulevikukooli teekonnale tagasi vaadates, on hea kogeda ahhaa-efekti. Tekivad seosed ja arusaamine. Tunnistan ausalt, et nii mõnigi hetk programmis osaledes tekitas segadust ja arusaamatust. Raske oli mõelda õpilasest lähtuvalt, kuidas eesmärgistada õpetajate tegevust selliselt, et muutus toimub õpilaste tegevuses. Täna tundub see täiesti loomulik ja arusaadav.

Kogemuse põhjal saan öelda, et muudatustega toimetamiseks on vaja aega asjade settimiseks. Kiirustamine teeb kahju ja tekitab segadust. Paremini oskame nüüd koguda andmeid ja neid analüüsida. Õpetajad on mõistnud, et tundide külastamine on ennekõike endale kasulik ja et koostöös peitub jõud.

Kristi Mumm: Mind kui juhti on mõjutanud Tulevikukooli kogemus väga palju, tänu sellele muutsime ka koolis muutuste juhtimist: meil on juhttiim, kes aitab kooli õppeaasta prioriteetset valdkonda edasi viia; toimuvad iganädalased juhttiimi kohtumised, igal õppeaastal teeme tegevuskava, mõtestame tulemusnäitajad, tegevusnäitajad, teeme sisulise plaani. Samuti planeerime üheskoos õpetajate õpiringe, kus prioriteetse teemaga (nt õpilaste enesejuhtimisoskused, tõhusad ja ebatõhusad õpistrateegiad) õpetajad tegutsevad. Paralleelselt toimub andmete kogumine ja analüüsimine, et muudatust ka pidevalt monitoorida. Tänu Tulevikukooli programmile on meil rohkem tööriistu, kuidas olla õppimist toetav kool nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Tiina Tiit: Oleme oma kooliga saanud Tulevikukooli programmi läbida kahel korral, ka nn jätkuprogrammina. Pean seda väga tõhusaks kooliarendusprogrammiks, mis andis sisendi tugevaks, teadlikuks ja süsteemseks õpetajate koostööks ning mille toel oleme suutnud luua oma koolis süsteemi, mis toetab õpilaste ja õpetajate (ehk samuti õppijate) õppimist. Meie õpetajate arusaam õppimisest ja õpetamisest on muutunud – õppija toetamine, õpioskuste õpetamine, strateegiate kasutamine tundides, koosõppimine ja õppija heaolu – on päriselt meie igapäevase tegevuse osa. Tulevikukool erinevate uuringute ja teoreetiliste materjalide toel muutis Pelgulinna Gümnaasiumis arusaama õppijate eneseregulatsioonioskuste toetamise vajadusest (rakendame praegu 4-kontaktõppega koolinädalat ja 75-minutilisi tunde) ning koostöisest koolikultuurist.