Viis mõtet, kuidas võtta teadust
Epistemoloogilised uskumused on inimeste arusaamad sellest, mis on teadmiste ja teaduse olemus ning kuidas teadmised tekivad. Seda uuritakse pigem kusagil õppimispsühholoogia hämarates nurkades, aga nüüd on ootamatult käes aeg, kus küsimus, miks ja kuidas me vahel teaduslikke sõnumite tõlgendamisega hätta jääme, on nihkunud rambivalgusse. Epistemoloogilised uskumused-arusaamad mõjutavad seda, kuhu poole meie järeldus kaldub, kui kohtume teadustulemustega, kus pole käes veel selgeid vastuseid või mis lähevad kas omavahel või meie eelteadmistega vastuollu; samuti seda, kuidas me uusi ja varasemaid teadmisi tervikpildi saamiseks omavahel seome.
Allpool on viis mõõdet, mis võiksid aidata aru saada, millised võivad olla kellegi epistemoloogilised uskumused või arusaamad - kas pigem sellised, mis toetavad, või sellised, mis segavad teadusliku info korrektsemat tõlgendamist. See pole muidugi lõplik nimekiri.
Pane tähele, kas…
- … Sa kas tead üsna täpselt, millised on kõnealuse teadusharu kaasaegsed uurimismeetodid või on Sul sellest vaid ähmane ettekujutus ning seegi tugineb aastakümnete-tagusele ajale. On leitud, et üks epistemoloogilisi uskumusi mõjutav aspekt on teadmine, kuidas antud teaduse tegemine käib ning kuidas uuritavaid nähtusi mõtestatakse.
- … Sa kas kaldud arvama, et teaduslik teadmine peaks olema muutumatu ja püsiv ning seepärast ei tohiks teadlased oma arvamust muuta; või arvad, et üldiselt on teaduslikud teadmised otsingulised, katsetavad ja esialgsed, mis tähendab, et uute andmete valguses tohib varasemaid arusaamu revideerida. Kui meid kipub ärritama, et teadlased väidavad kord nii, kord naa või ühed teadlased ütlevad seda, teised teist, siis on see märk, et teaduse pidevalt edasi uuriv ja täienev ning mitte-dogmaatiline iseloom vajab veel omaksvõttu.
- … eelmist punkti täiendab aga arusaam, et teadustulemuste muutlikkuse määr sõltub ka sellest, kui kaua ja mil viisil nähtust juba uuritud. On teadmisi, mis enam tõenäoliselt ei muutu, sest nende kohta on kogunenud vahel suisa aastasadu empiirilist teavet; ning on teadmisi, mis alles balansseerivad teadmise-mitteteadmise piiril ning täienevad seetõttu päev-päevalt. Seega ei pettu epistemoloogiliselt pädevam inimene teaduses sel hetkel, kui värske teaduslik teadmine mõnes pulbitsevas uurimisvaldkonnas uueneb-täpsustub-muutub, küll aga erutub veidi, kui keegi vaidlustab Maa kuju.
- … Sa võtad teadmisi kui isoleeritud faktide kuhja, mida on (lühikeseks ajaks) suhteliselt kerge seostamata fragmentide kaupa meelde jätta; või käsitad teadmisi kui sisuliselt suhestuvaid infoühikuid, mille puhul tuleks mõelda, kuidas need omavahel seotud on ning millises kontekstis kehtivad, mis omakorda tähendab, et nende õppimine on päris koormav tegevus. Esimesel juhul vastuolud teadmiste vahel inimest ei häiri, sest infotükid ei olegi üksteisega seotud. Näiteks võib tuua olukorra, kus inimene nõustub korraga nii väitega, et “majandamata mets hävib” kui ka väitega, et “majandamata mets on paljudele liikidele elupaik ning seetõttu ka vastupidavam keskkonnamuutustele kui majandatud mets”. Need kaks väidet ei saa korraga õiged olla, välja arvatud sellisel juhul, kui infoühik “mets” tähendab üheaegselt täitsa eri asju ja need tähendused ei puutu üksteisesse mitte kuidagi.
- … Su teadmised toetuvad välisele autoriteedile, s.t. „need on teadmised, kuna teadlane ütles seda“, või on teadmised konstrueeritud aktiivse ja seda protsessi ennast jälgiva infotöötluse käigus eksperdi poolt või vähemalt tema valvsa pilgu all. Ehk siis teadmistest tuleks aru saada nende kohta käivat mudelit enda peas aktiivselt ehitades, mitte autoriteedi sõnadele viidates.
Üldiselt ei ole inimestel sama küpseid epistemoloogilisi uskumusi kõigi teadusvaldkondade suhtes. Võõramate valdkondade puhul lipsab ikka sisse argikogemuse-põhine või mõne mõiste näilisele tuttavlikkusele tuginev lihtsustus. Või ekstrapoleeritakse mingit mõttekäiku või lahendust, mis on täiesti pädev ühes valdkonnas, aga mitte teises, sest see teine eeldab hoopis teistsuguseid eelteadmisi.
Mõistlikumad epistemoloogilised uskumused on täiesti kujundatavad. Näiteks võiks selleks kasulik olla selline õppimine, kus püütaksegi õppida mõtlema nagu vastavas teadusvaldkonnas mõeldakse, mitte aga püüda materjali kuidagi lihtsalt “ära” õppida. Selline õppimine võiks tähendada olukorda, kus õppija teadmiste Lego-klotse pidevalt ise oma peas kokku panna saab ning ekspert aitab tal märgata ning pidurdama õppida oma intuitiivseid mõtlemisapse, valesid eeldusi ning sõnade valesid tähendusi. Ning poleks üldse paha ka eelmainitud punktidest sõnaselgelt rääkida - mõtelda valjusti selle üle, kuidas teadust võtta.
Autorid: Grete Arro, Kati Aus
