Arno Baltini 25. tööjuubel: „Tallinna ülikoolis on targad kolleegid – igaühelt on midagi õppida"
Kuigi läbirääkimiste psühholoogia teenekal lektoril Arno Baltinil saab tänavu jaanuaris täis 25 järjestikku aastat Tallinna ülikoolis töötamist, algas tema karjäär siin tegelikult juba kõvasti varem ning hoopis teise nimega instituudis. Uurisime, kuidas Arno meie majja oma tee leidis ning mis aja jooksul muutunud on.
Kuidas sattusid ülikooli tööle?
Tulin Tallinna Ülikooli tööle kohe peale psühholoogiaõpingute lõpetamist Tartu Ülikoolis (1984 – toim.). Minu töökohaks sai tollal Eduard Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi allüksus, mille mitteametlik nimi oli „Suhtlemispsühholoogia labor". Väga tänapäevane nimetus. Henn Mikkini juhtimisel pakkusid labori töötajad suhtlemisoskuste õpet. Seda nii maja siseselt tulevastele õpetajatele kui ka lepinguliste töödena majast väljapoole. Teisel korral kutsus mind Tallinna Ülikooli 1997. aastal tollane psühholoogia osakonna juhataja, Toomas Niit, lugema psühholoogia tudengitele rakenduspsühholoogia aineid.
Kuidas näeb välja Su praegune tööpäev?
„Tallinna ülikoolis on vimalus suhelda noorte inimestega, hoida silma peal nende edenemisel ning kohata mõnd endist õpilast sõbrana ja/või kolleegina."
On üsna erinevaid tööpäevi. Laias laastus sisaldavad need õppetöö ettevalmistamist, õppetöö läbiviimist, üliõpilastööde juhendamist. Sõltuvalt epideemilisest olukorrast on töökoht kas kodus või ülikoolis (auditooriumis või kabinetis). Mõned päevad on päris pikad – Organisatsioonikäitumise magistriõppe loengud lõpevad vahel kell 20.15.
Kas midagi on 25 töötatud aasta jooksul ülikoolis muutunud?
On ikka. Inimesed vahetuvad. Tavad ja kombed muutuvad. Uusi õppehooneid ja õpperuume on juurde tulnud. Töövahendite tehniline tase paraneb. Toidukohtade valik on paranenud. Ülikoolil on oma väga viljakas kirjastus. Sidemed muu maailmaga on tihenenud.
Mis sellest viimasest 25 aastast Sulle kõige eredamalt meelde on jäänud?
Väga raske küsimus. Mälu on heitlik ja valiv abimees. Tagantjärele meeldisid mulle väga 90ndate lõpu aastalõpupeod – Estonia kontserdisaalis, Draamateatris... Välistudengite tulek on olnud põnev areng. Värske mälestus on nakkusohu tõttu argiseks saanud kaugõpe ja digivahendite hüppeliselt hoogustunud kasutamine.
Mis teeb ülikoolist Sinu jaoks atraktiivse tööandja?
Targad kolleegid – igaühelt on midagi õppida. On tulemuslikke uurijaid, viljakaid kirjutajaid. Mõnusaid vestluskaaslasi. Palju vabadust – võimalus otsustada mida, millal ja kuidas teha. Pikk suvepuhkus. Võimalus suhelda noorte inimestega, hoida silma peal nende edenemisel, kohata mõnd endist õpilast sõbrana ja/või kolleegina.
Kaanefoto: Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut, 1985. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum
