Loodusblogi

Avo-Rein Tereping: „Töö ülikoolis ei lase mõistusel kopitama minna"

Loodus- ja terviseteaduste instituudi eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht Avo-Rein Tereping on üks meie mitmetest TLÜ kolleegidest, kellel tänavu septembris täitus märkimisväärne tööjuubel ehk 15 aastat. Tegime Avoga intervjuu, et kiigata tööjuubeli telgitagustesse.

eksperimentaalpsühholoogia

Kuidas sattusid ülikooli tööle?

Tegelikult töötasin ülikoolis episoodiliselt juba mõnda aega enne töölepingu sõlmimist. (Praegune organisatsiooni- ja arengupsühholoogia teenekas lektor) Kadi Liik kutsus mind 2002. aastal organisatsioonikäitumise magistritööde kaitsmise komisjoni ja lisaks lugema ainet "Grupiprotsessid". Töötasin siis põhikohaga Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuses (RIKS) klienditeeninduse divisjoni direktorina. Eks see on üldine tava, et ülikoolidesse kutsutakse õpetama tippspetsialiste erinevatest organisatsioonidest ja nii ma võtsingi kutse vastu. Seda enam, et olin samal viisil – põhitöö kõrvalt – õpetanud päris pikalt organisatsioonipsühholoogiat ja inseneripsühholoogiat Mainori Majanduskkolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Ja kui 2006. aastal kuulutati konkurss 0,5 koormusega töö- ja inseneripsühholoogia dotsendi kohale, siis jätkasin tööd juba töölepinguga. Sellest siis saabki nüüd 15 aastat. Muidugi tuli loengute ja tudengite juhendamise koormust juurde, kuid põhitöökohaks jäi kuni 2015. aastani endiselt RIKS. Nõnda need aastad läksid.

Kuidas näeb välja Su praegune tööpäev?

„Tõeliselt kordumatute indiviidide tulevärki saab näha vaid siis, kui tudengiks pürgijad tulevad ennast meile näitama. Need on tõeliselt eredad hetked."

See sõltub päevast. Eks hommik algab ikka kohviga. Olen üsna varane ärkaja. Kui sel päeval ei ole parajasti loenguid, laboritöid ülikoolis või muud kohustust linna sõita (elan Sakus), siis saab kõik vajalikud tööd virtuaalselt ära tehtud. Tudengite juhendamine on neist üks ja näib, et Zoom on selleks parim võimalus. Päris palju saab aega kokku hoida, kui ei ole vajadust nõupidamiseks kusagile sõita ja tegelikult ei ole niisuguse virtuaalse kohtumise kvaliteet millegipoolest halvem näost-näkku kohtumisest kusagil kabinetis. Eks tänu Covidile on kodus töötamine saanud üsna mugavaks harjumuseks. Möödunud semestril sai kõik loengudki eemalt ära tehtud. Tõsi küll, kodus erialakirjandust lugedes, artikleid kirjutades ja projekte juhendades jääb endale mulje, et terve päev ongi vaid tööasjadele kulunud, kuid huvitava tegevuse puhul ei tule pähegi tunde lugeda. Praegu pean läbirääkimisi ühe Covidi tõttu poolelijäänud uurimisprojekti jätkamiseks (see on seotud õpilaste muusika kuulamisharjumuste ja kuulmisteravuse uurimisega).

Kas midagi on 15 töötatud aasta jooksul ülikoolis muutunud?

Väljastpoolt vaadates on ülikool ise ju tohutult muutunud. Selle aja jooksul on lausa mitu maja püsti pandud! Seesmise arengu ja sisuliste muutuste loetelu tuleks ehk liiga pikk, eks kolleegid ole kõik need omal nahal üle elanud. Kuid üks meeldiv asi, mis ei olegi selle rohkem kui 15 aasta jooksul muutunud, on huvi minu valdkonna – psühholoogia vastu. See on jäänud endiselt üheks populaarsemaks erialaks sisseastujatele. 

Mis sellest viimasest 15 aastast Sulle kõige eredamalt meelde on jäänud?

Neid asju, mis omavahel selles mõttes konkureerivad, on piisavalt palju, et neist ühtainsamat välja valida. Kuid ehk on iga aasta kõige eredamalt meeldejääv periood vastuvõtukomisjonis osalemine. Muidugi teab psühholoog, et iga inimene on kordumatu, kuid tõeliselt kordumatute indiviidide tulevärki saab näha vaid siis, kui tudengiks pürgijad tulevad ennast meile näitama. Need on tõeliselt eredad hetked.

Mis teeb ülikoolist Sinu jaoks atraktiivse tööandja?

Töö ülikoolis ei lase mõistusel kopitama minna. See on koht, mis pakub võimalusi realiseerida oma ideid (kui sul neid on) ja areneda ise teiste arendamise kaudu. Mitte kusagil ei ole selleks nii palju võimalusi kui ülikoolis.

 

Kaanefoto: Shutterstock