Loodusblogi

Kes kardab ülikooli? Vastab geograafia tudeng Alfred

ELU projekti “Kes kardab ülikooli?” raames uuriti TLÜ tudengitelt ja vilistlastelt nende hirmude, ootuste ja lootuste kohta, mis valdasid neid enne ülikooli astumist. Milline on aga tegelik kogemus? Küsimustele vastab Alfred Elliku – 22-aastane Tallinna Ülikooli integreeritud loodusteaduste geograafia suunal õppiv tudeng, kes töötab IT sektoris, teeb vabal ajal muusikat ja käib jõusaalis.

Millistel kaalutustel alustasid õpinguid ülikoolis?

Ülikoolis alustasin õpinguid, sest tundsin, et mul on vaja plaan B-d. Juhul kui midagi muud välja ei tule, näiteks muusikaalaselt, siis kvalifitseerun vähemalt geograafia õpetajaks.

Kas see, mida eeldasid ülikooli astudes, on osutunud reaalsuseks?

Kindlasti on lihtsam, kui alguses ootasin.

Mis viisil on muutunud hirmud? Kas on rohkem või vähem hirme?

Praeguseks on hirmud muutunud, sest leidsin ülikoolis oma seltskonna. Otsisin ise aktiivselt inimesi, kellega suhelda ja koos aega veeta. Olen ka üliõpilasnõukogus. Mõte minna ÜN-i tuli isiklikust huvist ja tahtmisest tutvuda erinevate erialade tudengitega.

Ära võta ülikooli kui kolm aastat õppimist, võta ülikooli kui kolm aastat enesearengut.

Alfred Elliku, integreeritud loodusteaduste geograafia suuna tudeng

Kuidas on tulnud ebaõnnestumised kasuks? Või kahjuks?

Ebaõnnestumisi on olnud, aga ma ei pea neid läbikukkumisteks.

Mis motiveerib sind ülikoolis käima?

Suuresti tutvused. Iga aastaga tuleb esmakursuslasi juurde ja see tähendab, et tekib järjest uusi tutvusi. Ülikoolis lihtsalt kohtud nii paljude erinevate inimestega. Lisaks ka akadeemiliselt õppejõud, kes on asjatundjad omal alal ning suudavad harivalt tarka juttu rääkida. Samuti ajaline faktor – minu õpingud kestavad kokku neli aastat, millest kaks olen edukalt läbinud ning kaks on alles ees ootamas. Kuna pool on käidud, pole mõtet pooleli jätta, vaid ikka edukalt lõpuni minna.

Kuidas oled stressirohketel aegadel toime tulnud?

Ma tavaliselt prioriseerin selle, mida pean ära tegema, et oma elus edasi minna. Kui on stressirohke aeg, siis peab hobide arvelt ära tegema vajalikud ülikooli- ja tööasjad, sest need viivad lõpuks elus edasi. Ehk stressirohkel ajal võtan ma aega millegi muu arvelt, et lõpetada või ära teha vajalikud tegevused.

Mis on peamine, mida oled seni oldud ülikooli aja jooksul õppinud?

Koostöö sujub kõige paremini siis, kui kõik liikmed üksteist kuulavad, mõistavad ning kaasa mõtlevad. Olen tutvunud erinevate inimtüüpidega ja raskeks läheb alatihti neil, kes ei kuula – olgu siis kas ego, soovi puudumise või mitte oskamise pärast. Nad ei arene ega õpi oma vigadest. Võtan endaga kaasa teadmise, et kuulamine tuleb ära õppida ning soovitan seda ka kõigile teistele tudengitele.

Mis olid sinu ootused, lootused ja hirmud seoses ülikooli astumisega? Kas need pidasid paika?

Ootasin palju praktilist poolt ja uute teadmiste omandamist – üldiselt loodusteadust kui teadust. Lootsin leida uut sõprade gruppi. Hirmudeks olid uute inimestega tutvumine, uus keskkond ning sellega seonduv sissesulandumine. Minu ülikoolitee algus oli erandlik, sest tegemist oli pandeemia algusega. Seega sellist sotsiaalselt sulandumist justkui ei olnudki – ei oskagi sisse sulanduda, kui ei tea, kes koos õpivad. Ka koormus ja muud sellised teemad tundusid väga hirmuäratavad.

Kas tunned, et eriala on õige?

Eriala on õige, sest tegemist on teemaga, mis mind huvitab. See ei ole nii koormav, et ma ei saaks hakkama, aga samas ei ole nii lihtne, et oleks igav.