Kes on meie uued doktorid ehk kuus küsimust Elina Malleusile ja Johanna-Iisebel Järvelillele
Igal aastal saab Tallinna Ülikool endale juurde hulga doktoreid, keda sügisel pidulikult promoveeritakse. Selleks, et meie doktorite kohta rohkem teada saada ja innustada ka teisi helgeid päid õpinguid doktorantuuris jätkama, küsib Tallinna Ülikool viimase aasta jooksul väitekirja kaitsnud tublidelt inimestelt, millega nad praegu tegelevad, mida õpingute ajal kõige rohkem iseenda kohta õppisid ning millised on head näpunäited, kuidas kaitsmise päeval minimaalselt närveerida ja end enesekindlalt tunda.
Elina Malleus kaitses käesoleva aasta oktoobris doktoritööd, milles uuris, kuidas eri vanuses õpilased mõistavad ilmastikunähtuseid.
- Miks oma doktoritöös just laste ilmastikualaseid teadmisi uurisid?
Elina Malleus: Kooli- ja õppimise psühholoogia oli midagi, mis mind kõnetas juba esimesel ülikooliaastal. Huvitav oli mõelda sellele, et kuidas meie teadmised talletuvad ning ka ajas muutuvad. Sealt edasi juba tekkis põnevus, kuidas hariduspsühholoogia valdkonna uurimuste kaudu saaks õpetamis- ja õppimiskogemust muuta veelgi efektiivsemaks. Täpsemalt jõudis ilmastikualaste mõistete teema minuni läbi juhendaja Eve Kikase. Nimelt tutvustas ta loengus enda läbi viidud uurimusi ning need kõnetasid mind piisavalt, et ka ise sarnases valdkonnas toimetama hakata.
- Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?
E.M: Hetkel teen suurema osa ajast tööd ikka Tallinna Ülikoolis. Tegevuste mõttes olen kindlasti Hunt Kriimsilm, sest kogu minu töö on seotud õppimise psühholoogiaga, kuid veidi erinevate nurkade alt. Toimetan Tallinna Ülikooli tagasisidesüsteemi arendamisega õppeosakonnas, annan õpetajaks õppijatele loenguid ning arendan ka sotsiaal-emotsionaalsete oskuste sekkumisprogrammi teise klassi õpilastele Haridusinnovatsiooni keskuse projekti kaudu. Õnneks on minu töös kombineerunud praktiliseks kogu doktoriõpingute ajal saadud kogemus. Saan end proovile panna teadurina, kuid ka rakendada oskusi süsteemsete sekkumiste loomisel. Lisaks olen korra nädalas kutseõpetaja Tallinna Polütehnikumis, õpetades portreefotograafiat. Seal saan rakendada neid teadmisi, mida uurisin enda doktoritöös ja iganädalaselt toimetada mõistete arengu toetamise vallas.
- Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid?
E.M: Minu doktoriõpingud ei läinud kindlasti selliselt, nagu ma neid algselt kavandasin. Lootsin lõpetada lühema ajaga, kuid erinevad põnevad õppimiskohad tegid oma töö. Selle protsessi kaudu olen saanud aru, et mida pean endas tähele panema, et osata juhtida end töötama pikema eesmärgi nimel. Samuti kuidas tulen toime olukorras, kus olen millegi nimel kuid vaeva näinud, kuid siis pean suunda muutma.
Näiteks saan aru, et pean algselt sobivana tundunud analüüsid täiesti ümber tegema, sest retsensendid on seda soovitanud. Tegin enda töö artikliväitekirjade põhjal ning see kogemus on olnud ikka omaette teekond, et saada enda artiklid avaldatud. Siiski on see olnud seda väärt, et mõista akadeemilist maailma ning ka seda, et mitte alati ei ole tarvis kõike kohe ümber teha, vaid diskussioon on see, mis aitab mõista enda tehtava plusse ja miinuseid veelgi paremini. Samuti olen õppinud veel enam väärtustama enda perekonda, sõpru ja töökollektiivi, kes ikka ja alati uskusid sellesse, et üks kord peab see lõpp ka tulema ning see aitas ka minul saadud teekonda rohkem õppimiskogemuse kui läbikukkumisena võtta.
- Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?
E.M: Tegelen iganädalaselt fotograafiaga ning püüan jõuda palju lihtsalt õue jalutama. Naudin väga kõndimist ja liikumist looduses ning võimalusel püüan ka tööle liikuda hoopis jala. Fotograafina pildistan küll rohkem inimesi ja üritusi, kuid tihti võtan ka kaamera loodusesse kaasa. Arvan, et võimalus teha midagi tehnilist ja samas loomingulist hoiab sotsiaalteadlase vaimu küll piisavalt erksana.
- Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?
"Doktoriõppesse astudes saad justkui mingi uue kommuuni liikmeks, kus tasuks kasutada kõiki pakutavaid võimalusi. Suhelda nii enda kui ka teiste valdkondade uurijatega, osaleda teadusprojektides ja käia konverentsidel ning võimalusel ka vahetusaastal kuskil välisülikoolis."
Elina Malleus, loodus- ja terviseteaduste instituudi doktor
E.M: Doktoriõpingud on pakkunud mulle väga palju, kuid kindlasti arvan ka seda, et otsust astuda doktoriõppesse peaks väga põhjalikult kaaluma. Olles selle kogemuse vajalikkuse enda jaoks mõtestanud, on see kindlasti hea hüppelaud paljudesse valdkondadesse, kuid peab endale ka aru andma, et seda on küllaltki keeruline teha näiteks hoopis teises vallas oleva töö kõrvalt. Doktoriõppesse astudes saad justkui mingi uue kommuuni liikmeks, kus tasuks kasutada kõiki pakutavaid võimalusi. Suhelda nii enda kui ka teiste valdkondade uurijatega, osaleda teadusprojektides ja käia konverentsidel ning võimalusel ka vahetusaastal kuskil välisülikoolis. Samuti proovida kätt loengute andmisel ja püüda rääkida enda uurimusest ka nn populaarteaduslikumas võtmes hoopis teistele sihtrühmadele. Doktoriõppe kogemusse tasuks suhtuda, kui võimalusse harjutada teadusmaailmas toimetamist kasutades veel abirattaid, mida pakuvad juhendaja, ülikool tervikuna ja mis seal salata ka riik ning Euroopa Liit.
- Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
E.M: Mäletan, et käisin enda teisel doktoriõpingute aastal esimest korda üksinda konverentsil. Kohtusin seal ühe doktorandiga, kelle ettekanne ja esitluse viis mulle väga silma jäi. Tema stiil viitas sellele, et tunneb enda teemat läbi ja lõhki, kuid ta ei ole ühtki enda sõna jätnud päris juhuse hooleks. Ta tõeliselt nautis seda ettekannet ja järgnenud küsimusi. Hiljem sain teada, et ta oli selleks ka päris palju harjutanud. Siis tundub esinemine kui kirss tordil, mis suure ärevuse asemel tekitab hoopis ergastavat surinat. Seda proovisin ka enda kaitsmisele eelneval perioodil ning tõepoolest sain suuremast pingest esimese viie minuti jooksul jagu. Ehk soovitusena tasub kirjutada üles tekst, mida on hea slaidide kõrvale rääkida, kuid seda peaks nii palju lihtsalt läbi jutustama ja harjutama, et paberit pole enam vaja kõrvale võtta. Harjutamist tasuks ka pikema aja peale jaotada, sest siis jõuab vahepeal isegi veel mõne hea mõtte peale tulla, mis ettekannet veel terviklikumaks muudab. Ja kaitsmispäeva hommikut tasuks nautida, mitte kõike ümber tegema hakata :)
Johanna-Iisebel Järvelill kaitses tänavu juunis doktoritööd, milles Eesti rannikute mineraloogiat ja radioaktiivsust. Väitekirjast selgus, et nii rasked kui ka kergemad mineraalid võivad põhjustada randades kõrgenenud radioaktiivsust.
- Miks oma doktoritöös just rannikute mineraloogiat ja radioaktiivsust uurisid?
Johanna-Iisebel Järvelill: Minu doktoritöö teema kasvas välja juba bakalaureuse- ja magistriõppes teemadest, mis olid samuti seotud mineraloogiaga. See valdkond pakkus mulle väga huvi ja teemade liikumine liustikujõe tekkelistest pinnavormidest järvedeni ning nendest edasi rannikule tundus väga loogiline.
- Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?
J-I.J: Hetkel ma täiskohaga tööl ei käi. Kuna minu õpingud käisid käsikäes kahe lapse sünniga, siis otsustasin korraks aja maha võtta, et ka nemad saaksid piisava tähelepanu.
- Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid ning kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?
J-I.J: Leian aga, et teadmised ja oskused, mis doktoriõpingute ajal saadud, on väärtuslikud. Ma ei räägi mitte pelgalt faktilistest teadmisest, vaid saavutatud oskus elu ja sellega seonduvat mõtestada, arutleda ja kahelda. Viimane neist tekitabki huvi uurida. Õpingute ajal oligi nende oskuste lihvimine oluline. Minu jaoks on just need põhjused, miks jätkata õpinguid. Selle kõige juures on oluline ka see, et saad anda enda panuse teadusele. Lisaks on huvitava teemaga süvitsi tegelemine väga põnev.
- Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?
"Igapäevastest toimetustest aitas mind välja lülitada jahipidamine. Metsas olemine on värskendav ja aitab mõtteid korrastada. Jahinduses on vajalikud teadmised loodusest, ökoloogiast, zooloogiast, bioloogiast ja kõigest muust, mis on seotud loodusega. Seega õpingutel saadud teadmised on toetanud ka minu hobi."
Johanna-Iisebel Järvelill, loodus- ja terviseteaduste instituudi doktor
J-I.J: Teadustöö üks osa on kirjutamine. Õnneks mulle seda väga meeldib teha, seega väsimust ei tekkinud. Igapäevastest toimetustest aitas mind välja lülitada jahipidamine. Metsas olemine on värskendav ja aitab mõtteid korrastada. Jahinduses on vajalikud teadmised loodusest, ökoloogiast, zooloogiast, bioloogiast ja kõigest muust, mis on seotud loodusega. Seega õpingutel saadud teadmised on toetanud ka minu hobi.
- Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
J-I.J: Kaitsmise päeval tasub mõelda sellele, et sina oled selle teemaga tegelenud aastaid. Uurinud, kahelnud, katsetanud, korranud – teinud kõike, mida võimalik ja selle kõige omandanud. Sel põhjusel ei tasu ka närvi minna, sest kõik teadmised on sinus endas olemas.
