Kriisiolukorra masendav üksindus – aga saame hakkama!
„Inimesed ootavad positiivseid sõnumeid. Need teevad meid tugevamaks, aitavad mobiliseerida ressursse ja lõpptulemusena jääda ka kõige hullemas kriisis ellu,“ nendib Tallinna Ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudi eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht psühholoog Avo-Rein Tereping.
Erinevate kriisiolukordade üks „võtmetegija“ on inimeste omavaheline kommunikatsioon. Muidugi on selle olulisim komponent info hankimine. Et teada, kuidas edasi. Informeeritud inimene tegutseb ratsionaalsemalt, kaldub vähem pannikasse ja tunneb ennast olukorra peremehena, mitte pelgalt saatuse jõudude poolt pillutatuna. Psühholoogid teavad ammuilma, et isegi siis kui asjad on halvad, käituvad ratsionaalsemalt need, kes teavad toimuva põhjusi – miks ja kuidas midagi toimub, võrreldes teadmatuses sumpajatega. Või teiste sõnadega – (adekvaatne) teadmine, miks maailmas midagi toimub, kuidas maailm toimib, muudab inimese vähem haavatavaks hirmule, kuulujuttudele ja paanikale.
Inimesed ootavad positiivseid sõnumeid. Need teevad meid tugevamaks, aitavad mobiliseerida ressursse ja lõpptulemusena jääda ka kõige hullemas kriisis ellu. Tundub ehk kummaline, kuid väga oluline on sõnumite edastamise viis. Ka suremusest võib ju rääkida erineval viisil. Võrrelge omavahel kaht sõnumit: „Selle epideemia tagajärjel sureb igast sajast nakatunust keskmiselt 4 - 5 inimest“ (s.t keskmine suremus on 4 - 5 %) või teine sõnum: „Selle epideemia tagajärjel jääb ellu igast sajast nakatunust keskmiselt 95 – 96 inimest“ (s.t pärast nakatumist jääb ellu keskmiselt 95 - 96 %).
Kui küsida inimestelt, kumb epideemia on nende arvates kergem või teisiti – kumba epideemiat oleksid nad valimis meelsamini üle elama, kumb neist tekitab vähem hirmu, siis valib suurem osa küsitletutest teise – selle, mis räägib ellujäänutest.
„Inimesed ootavad positiivseid sõnumeid. Need teevad meid tugevamaks, aitavad mobiliseerida ressursse ja lõpptulemusena jääda ka kõige hullemas kriisis ellu.“
Tegelikult on ju mõlema sõnumi sisu täpselt ühesugune. Erinev on vaid kontekst. Selle erinevuse mõju on uurinud Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman koos Amos Tversky’ga (vt. D. Kahneman „Kiire ja aeglane mõtlemine“, ka eesti keeles). Sõnum, mis kirjeldab hirmutavat sündmust positiivsemast küljest lähtudes (jäävad ellu), ei tekita sellisel määral paanikat, kui täpselt sama sisuga sõnum, mis lähtub negatiivsest (surevad).
Paljudel juhtudel on vaja rõhutada sündmuse ohtlikkust, et inimesed suhtuksid sellesse tõsiselt, et ei riskiks asjatult, kuid pidev kordamine, kui palju inimesi sureb, tekitab paratamatult paljudes paanikat. Aga ohuolukorra halvim emotsioon on paanika.
Koroonapaanika avaldab mõju Eesti inimeste vaimsele tervisele, arvatakse. Lisaks sellele, et on häiritud harjumuspärane rutiin, kasvatab isegi mõõdukas sunnitud isolatsioonis olek tahtmatult ebakindlust, koos sellega ärevustunnet. Ega’s asjata ei pea kinnipidamisasutuste asukad kõige rängemaks karistuseks üksikvangistust.
Eraldatust aitavad taluda igasugused kaasaegsed tehnilised vidinad (telefon, Internet). Minu kogemuse põhjal aitavad kõige paremini need vahendid, mille abil saad mitte ainult kirjalikult (e-post, chat) või suuliselt suhelda (telefon), vaid need, millega saad ka vestluskaaslast näha. Muidugi saab videokõne teha ka nutitelefoniga, kuid hoopis lõbusam on, kui saad kokku kutsuda terve grupi suhtlejaid.
Zoomi kasutamine nõupidamisteks on saanud ülikoolis lausa kriisiaja reegliks. Koosoleku kokkukutsuja loob virtuaalse koosolekuruumi ja kutsub sellesse osalejad. See rakendus võimaldab korraldada ka loenguid või seminare – kõik osalejad on näha, nad saavad esitada küsimusi ja muidu osaleda aktiivselt, kasvõi näidata midagi. Sa näed nende naeratusi, aga vahel ka igavlevat ilmet, kui juhtud monotoonsusesse kalduma. Kuid kõige parem selle juures on see mõnus tunne, et sa ei ole lihtsalt jaganud tudengitele materjale ise lugemiseks, vaid oled nendega kõige otsesemalt suhelnud.
Näib, et see sobib hästi ka tudengitele. Zoom lubab loengu või rühmatöö salvestada ja nii saavad need, kes mingil põhjusel ei saanud osaleda, seda salvestusena vaadata. Sain äsja ühelt tudengilt niisuguse e-kirja:
Tere, õppejõud Tereping!
Tahtsin Teid tänada loengute salvestamise ning saatmise eest!
Olen antud hetkel sellises ootamatus rollis, et korraldan üksinda kahe poisi õpinguid (ühtlasi ka toitlustust ja huvitegevust:) Poisid on küll vägagi tublid, kuid siiski veel sellises eas, et vajavad tuge ja päris ise hakkama ei saa - noorem käib 1. ja vanem 4. klassis. Samal ajal teen ise kodus täiskohaga kaugtööd. Seega sain nendes erilistes tingimustes psühholoogiat õppida nii, et kuulasin Teie salvestusi laupäeval ja pühapäeval kuhjunud majapidamistöödega toimetades. Kuulasin huvi ja tänuga.
Võibolla on see jutt ehk liiga isiklik, kuid minu soov on näidata välja lugupidamist ja tänulikkust selle eest, et Te kiiresti ja tõhusalt oma loengud veebi üle viisite. See polegi nii tavaline, kui arvata võiks.
Soovin Teile tugevat tervist ja jõudu edaspidiseks!
…
Niisugune tagasiside teeb rõõmu ja kinnitab – saame ka kriisiajal hakkama!
