Tereping: „Teadasaamine, kuidas asjad käivad, on mind jälitanud kogu elu.“

Saad 75. Mida olulist on elu ise Sulle seni õpetanud?

Nii pika ajaga jõuab päris palju õppida. Kui vaid huvi ja viitsimist on. Ehk mõned olulisemad tähelepanekud:

• kui tahad, et elu sulle naerataks, siis naerata elule kõigepealt ise;
• kui tahad elult midagi saada, siis anna kõigepealt ise;
• paku teistele seda, mida sa ise sooviksid saada teistelt;
• lase elul ennast viia, siis pakub elu ise sulle võimalusi. Kuid ole varmas neist kinni haarama;
• ära torma muutma. Kõigepealt vaatle, vaatle päris pikalt. Muuta jõuab alati. Muidu muudad ja pärast kahetsed kibedalt, sest väärtuslikum osa varasemast võib olla pöördumatult kadunud;
• ära kõiguta olemasolevat tasakaalu liiga palju, et mitte paati kummuli keerata. Ja kui, siis ainult juhul, kui enam kuidagi teisiti ei saa. Kuid loksutama peab, et üldse midagi muuta või teada saada.

Ja ometi - see kõik ei peaks pidurdama kiiret tegutsemist, kui see hädavajalikuks osutub. Kuid mis oluline - kasuta teiste soovitusi ja kogemusi (ka neid, mis ülalpool kirjas) mõistlikult! Eks ole, paistab küll nagu loosunglik, kuid mulle tundub, et just selline see elu ongi.  

Mida oled eelkõige saanud enda jaoks nn akadeemilisest elust?

KRISTJAN KASK JA AVO-REIN TEREPING TALLINNA ÜLIKOOLI TEADUSNÄDALAL 2019

See on põrgulikult põnev! Olen töötanud nii avalikus kui ärisektoris ja suure osa sellest ajast tegelnud paralleelselt ka akadeemilise tegevusega. Akadeemilise õppetegevusega nii, nagu seda kirjeldatakse meie ülikoolis, olen seotud 1980-ndatest aastatest, ikka lisatööna põhitöö kõrvalt. See hoiab ärkvel, sunnib teaduses toimuvaga kursis olema ja see mõjutab tugevasti tegevust muul alal. Ja ka vastupidi - tegevus äriorganisatsioonides annab ainet akadeemilisele tegevusele. Niisugust koostegevust - kaasata akadeemilisse tegevusse äris või mujal tegutsevaid edukaid praktikuid - soositakse igal pool maailmas. Kui töötasin Eesti Raadios, olin lahendamas üht kuulmisega seotud praktilist probleemi doktoriõppes (tollal NSVL-is nimetati seda aspirantuuriks, kust tulid teaduste kandidaadid) ja nii ma akadeemilisse maailma sattusingi.

Mida väärtuslikku oled ise tudengitele pakkunud?

Suurema osa teadlaste esmane motiiv teadusega tegelemiseks on olnud uudishimu, soov teada saada, kuidas asjad käivad, kuidas maailm toimib.

Eks seda on kõige õigem muidugi küsida tudengitelt. Loodetavasti on nad minu loengutel käies targemaks saanud ja küllap neil pea 40 tudengil, kes minu juhendamisel  oma magistritööd kaitstud said, oli minust siiski abi, suurem osa neist Tallinna ülikoolist, sekka üks Kunstiakadeemiast ja üks Tartu ülikoolist.

Mis Sind teaduses on paelunud?

Küllap suurema osa teadlaste esmane motiiv teadusega tegelemiseks on olnud uudishimu, soov teada saada, kuidas asjad käivad, kuidas maailm toimib. Ja siis edasi tuleb tahtmine maailma paremaks kohaks teha. Eks nõnda minulgi. Mõned irvhambad on ju lausa öelnud, et teadus on  moodus, kuidas teadlane saab ühiskonna arvelt oma uudishimu rahuldada, kuid ärgu võetagu seda liiga tõsiselt! Igatahes kui meenutan oma lapsepõlve, siis oli ikka tõeliselt põnev, kui omatehtud detektor-raadiovastuvõtja häält tegi ja ma teadsin päris täpselt, kuidas see asi käis, sest raadioringi juhendaja rääkis! Ja nii see läks! Teadasaamine, kuidas asjad käivad, on mind jälitanud kogu elu!
 
Millised tööd praegu käsil on?

Praegu on käsil kevadeni kestev projekt, mille käigus püüame välja selgitada, missugune on Eesti 9-ndate klasside õpilaste kuulmistundlikkus ja selle seos muusika kuulamise harjumustega ning kõrvaklappide kasutamisega. Seda teeme koos Tartu Ülikooli Kliinikumi, Audioloogide Liidu ja Audiere MTÜ-ga, kes ka rahastab projekti. Nimelt on viimase paarikümne aasta jooksul mujal märgatud noorte kuulmisteravuse langust ja sageli on juba 30-aastaste kuulmine sama tönts kui endistel aegadel 60-aastastel. Selle oluliseks põhjuseks on peetud liiga valju muusikat erinevatel üritustel ning päeva jooksul liiga pikalt ja valjult kõrvaklappidega kuulamist. Eesti kohta puuduvad kuulmislanguse kohta igasugused andmed ja projektiga püüamegi selgust saada, kuidas on lood Eesti kooliõpilaste seas. Uuringut teeme erinevates Eesti koolides ja kavandatav valim on vähemalt 1000 õpilast. Kuna koolides on vahetundide ajal üsna kärarikas ja õpetajadki kurdavad, et see on ääretult väsitav, siis mõõdame ka müradoosi (äsja õnnestus LTI-l selleks seadmed osta), mille õpetajad tööpäeva jooksul saavad. Edasi on plaanis on uurida, kuidas on lood helivaljusega avalikel kontsertidel, spordiklubides ja kinodes, sest paljud kaebavad, et pärast  nende kohtade külastamist löövad kõrvad pilli või kumisevad.   

Ma arvan, et inimene elab seni, kuni ta teeb midagi, mis on kellelegi kasulik. Või vähemalt enda jaoks huvitav.

Kuidas olla/tunduda ikka nooruslik, optimistlik, teotahteline?

Ju ma olen midagi pärinud esivanematelt. Küllap ka lapsepõlvest, mis möödus põhiliselt maal, kus päev lõppes siis, kui väsinult voodisse või värsketele heintele vajusin. Ma arvan, et inimene elab seni, kuni ta teeb midagi, mis on kellelegi kasulik. Või vähemalt enda jaoks huvitav. Nõnda ongi läinud - olen kogu elu teinud seda, mis on olnud huvitav. Eks muidugi tuleb vahel teha ka alguses ebahuvitavana tunduvat, kuid kui hakkad tegema, siis leiad ikka midagi paeluvat. Ma olen parasjagu laisk, et  mingi eesmärgi nimel ennast surnuks töötada. Mäletan, kui läksin esimest korda Tartu maratonile, see oli vist 1980-l, siis läksin ilma eelneva treeninguta, olin vaid paarkümmend kilomeetrit enne läbi sõitnud. Mõtlesin, et proovin kas suudan finišini jõuda. Ega ma püüdnudki kellegagi võistelda, aega läks mõnusa sõiduga kuus ja pool tundi, kuid nõnda mõnuga sõites ei jäänud ka viimaseks, need jõudsid alles paar tundi hiljem. Üks positiivne psühholoogia suurkujusid Mihály Csíkszentmihályi (sünd. 1934) on arvanud, et kulgemine on parim seisund edukaks tegevuseks. Küllap olen ma endalegi teadvustamata seda soovitust järginud. Ja elu on ju tõeliselt põnev!