1 Minuti Loeng: kas meil on piisavalt aega?
Võib leida vähekoormatud inimesi, kes kurdavad alatasa ajanappuse üle ja rohkelt koormatud inimesi, kes tajuvad ajaküllust. Tallinna Ülikooli läbirääkimiste psühholoogia lektor Arno Baltin selgitab minutiloengus, kuidas aja nappus või küllus on otsustamise küsimus ning ei tulene vastaja tegelikust ülesannetega koormatusest.
Kui parafraseerida üht filosoofi, siis on ajajuhtimise vallas ainult üks oluline ja tõsine küsimus. See on küsimus, mille igaüks saab endale esitada ehk "Kas mul on aega?"
Kui võtta kokku mõnesaja inimese vastused sellele küsimusele, siis kolm kõige sagedasemat vastust jagunevad enam-vähem võrdselt: "ei ole (aega) ", "(aega) vahel on, vahel ei ole" ja "on (aega)".
Selle küsimuse ja vastuse paradoksaalsus seisneb selles, et vastus ei tulene vastaja tegelikust ülesannetega koormatusest. Vastus ei sõltu sellest, pigem eelneb sellele. Võib leida vähekoormatud inimesi, kes kurdavad alatasa ajanappuse üle ja rohkelt koormatud inimesi, kes tajuvad ajaküllust. See on otsustamise küsimus. Juba Tammsaare kirjutas: „Kui usud, siis on!”
Kui aja küsimust esitada auditooriumis ja paluda tõsta käsi või püsti tõusta vastuse omanikel, siis tekitab „ajaomanike” erakond kõige enam hämmingut ja mittemõistmist, isegi pahameelt. Kuidas nii saab, et meie (ülejäänud) peame palehigis oma igapäevast leiba teenima ja siis mõned julgevad öelda, et neil on aega? Häbi neile! Ent samasugust imestust tekitab aega piisava või rohkena kogevates ajanappuse mõte. „Kuhu te siis oma aja panete, kellel lasete endalt aja võtta ning röövida? Kuidas saab nii hooletult suhtuda oma aega, kaotada seda või lasta see kellegi teisel ära võtta?”
Aeg on meie ainus vara, hoidkem seda nagu kullatera!
