1 Minuti Loeng: miks on meil vaja kaardistada järvi?
Eestis on ligikaudu 1500 looduslikku järve. Nendest 90 kuuluvad pinnaveekogumite hulka, mille seisundit peab seirama. Nende järvede pindala ulatub enamjaolt üle 50 hektari ja ökoloogiline seisund on meile teada, kuid enamiku kohta puuduvad batümeetrilised- ehk sügavuskaardid, selgitab meie loodus- ja terviseteaduste instituudi teadur Egert Vandel.
Detailsed sügavuskaardid annavad informatsiooni järvede morfomeetriliste parameetrite ehk järvenõo kuju iseloomustavate arvnäitajate kohta. Näiteks keskmine sügavus, veepeegli pindala, maht jne. Selleks, et veekogu ratsionaalselt majandada, on vaja teada veemassi jaotust ja põhjareljeefi, mis omakorda mõjutavad vee temperatuuri, toitainete ja gaaside jaotust ning seeläbi ka elustikku ja kogu ökosüsteemi funktsioneerimist.
Kuigi Eesti järvi on mõõdistatud üle sajandi, eriti põhjalikult uuriti järvi eelmise sajandi keskpaigas, puuduvad siiani enamike järvede kohta sügavuskaardid. Sügavuskaardid on kohati puudu, kuna paljud varasemad mõõdistused ei ole avaldatud ega digiteeritud, need on siiani üldsusele kättesaamatud. Samuti ei pruugi olemasolevad varasemalt mõõdistatud sügavusandmed alati olla väga usaldusväärsed. Ebakõla tänapäevaste ja ajalooliste mõõdistustulemuste vahel tuleneb peamiselt metoodilistest erinevustest. Veel eelmise sajandi teisel poolel toimus sügavuse mõõtmine 2,5 kg raskuse “pommiga” või mõõtevaiaga, mille puhul ei olnud teada kui sügavale settesse mõõteriistad tungisid. Tänapäeval kasutatakse sügavusmõõdistamisel sonareid, mis on oluliselt tundlikumad ja fikseerivad sügavuse otse settepinnalt. Kaasaegsed tehnoloogiad ja metoodikad võimaldavad järvede täppiskaardistamisi, mis annavad oluliselt kvaliteetsemaid ja detailsemaid tulemusi.
Saadud andmed loovad hea aluse võrdlemaks hetkeseisu nii tulevase batümeetrilise seire kui ka juba varem tehtud järvede kaardistustega. Samuti saab digitaalsete kaardikihtidega läbi mängida stsenaariume veetasemete muutuste kohta, mis on tingitud, kas otsesest inimmõjust või klimaatiliste tingimuste muutustest. Saadud tulemused võimaldavad prognoosida kaasnevaid muutusi järve ökosüsteemis ja kohanemist nende tingimustega.
2019. aasta sügisel tehti algust Eesti pinnaveekogumite hulka kuuluvate järvede batümeetrilise seirega. Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse teadurite poolt viidi läbi kümne Eesti väikejärve (Endla järve, Pühajärve, Rõuge Suurjärve, Suurlahe, Uljaste järve, Viitna Pikkjärve, Ähijärve, Kooru järve, Äntu Sinijärve ja Tõhela järve) sügavuskaardistamine, loodi sügavuskaardid ja arvutati morfomeetrilised näitajad. Võimaluse korral võrreldi tulemusi varasemate mõõdistuste ja sügavuskaartidega, tuvastamaks muutusi järvede veetasemetes. Näiteks Endla ja Tõhela järves inimese poolt tekitatud veetasemete muutused kajastuvad hästi nende järvede välisilmes: alanenud veetaseme perioodil hakkasid madalamad järveosad maastuma, mis ei ole pärast veetaseme taastumist peatunud. Õnneks aga ei ole ajahammas Rõuge Suurjärvele peale hakanud. Tegemist on siiani Eesti sügavaima järvega ulatudes kuni 38 meetri sügavuseni, täpsemalt 37,97 meetrit.
