„Kasvasin muusika sees, mu isa oli akordioniõpetaja,“ meenutab Uusberg. „Esialgu harjutasin kõla akordion peal. Isa laotas selle põlvedele, nii sain akordeoni mängida nagu klaverit. Kui sain kümneseks, osteti klaver. Käisime vennaga ka muusikakoolis. Vend on tegelikult väga andekas, kuid pole valinud muusikuteed. Kahju! 

Ma teadsin, et kõik inimesed lähevad ülikooli, et see on normaalne. Tundus loogiline, et lähen edasi õppima muusikat. Sel ajal nn karjääriinfo jmt ilmselt puudus, aga et teadsin küll, et kindlasti lähen muusikat õppima Tallinna.  

Vaimustus heledast majast
Aasta 1971. oli esimene, kus muusikaõpetajaid hakati vastu võtma konservatooriumis (praegune Eesti Muusikaakadeemia). Seda, et seal vastuvõtt varem oli, ei saanud ma aga teada enne, kui jõudsin Suvorovi tänava (praegune Kaarli puiestee) küllatki süngesse majja. Aga siis oli kõigil kirjand juba tehtud. 

Dekanaadis oldi väga sõbralikud ja anti lootust, et võibolla saavad nad ministeeriumist loa, et kirjutan kirjandi järgi ja lubasid mind erialaeksamitele. Kuid siiski teatasid nad ühel hetkel, et paraku ministeeriumist luba ei antud ja saatsid mu sõbralikult ühte kooli, kus veel saaks muusikat õppida. 

Jõudsin pedasse (täpne nimi toona oli Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut) ja olin nii vaimustunud sellest heledast majast. Paraku oli seal ka viimane päev dokumentide sisseandmiseks. Kui vastuvõtus ütlesin, et ma sooviksin õppida muusikat, vastati liiga sõbralikult, et no siia küll te sisse ei saa! Siin on kultuurhariduses kolm lisaeriala ja üks on küll koorijuhtimine, kuid sel aastal me võtame vastu üld-pingereaga! See pidi siis tähendama, et ka näitejuhid ja orkestrijuhid olid kõik ühes pingereas oma eksamitulemustega. Mind see ei ehmatanud, olin kõrge enesehinnanguga aktiivne Põlva neiu. Sain sisse. 

Sõbrad püsivad tänaseni
Instituut, mis praegu on sulandunud Tallinna Ülikooli, andis mulle ääretult tugeva, lausa kustumatu armastuse koorimuusika vastu. 
Mul õnnestus pääseda laulma Tallinna Üliõpilassegakoori, mille dirigent oli Ants Sööt (Eesti koorijuht ja pedagoog, eluaastad 1935 – 2013). Olen talle ääretult tänulik. Esiteks tema suhtumine muusikasse, tema kirglik loomus interpreedina ja lõunaeestlaslik ausus. Ka oli meil õnne laulda ääretult huvitavat muusikat – vanamuusikast kaasaegse Tormiseni, kes sageli oli meie proovides. Sööt ikka rõhutas, et me veel kuuleme sellest heliloojast – kui meie laulsime tema muusikat, siis pigem oli suhtumine Tormisesse ambivalentne. Me rändasime ka maailmas, mis tol ajal oli suur vedamine - konkursid, festivalid välismaal. 

Kahtlemata sain mina just Ants Söödilt kogu koorijuhiks olemise tähenduse ja ka oskused. Jutud temaga koorimuusikast, konkreetsest laulust olid harivad ja tänaseni alles. Ta aitas mind ette valmistada ka diplomikontserdiks.

Minu jaoks oli kogu peda aeg üliõpilassegoor (TÜS). Toonased sõbrad püsivad tänaseni, see oli oma salamaailm ja sinna kuulumine määras lausa saatuse. Nimelt sain ise valida koha, kuhu mind tööle suunati ja nii leidsin paiga, kust sai rongiga sõita kaks korda nädalas kooriproovidesse.

Kui esimene laps sündis, jätsin selle küllaltki ekstreemse harrastuse – öine rong 2 korda nädalas Rapla-Tallinn – uuuuh, ei taha meenutada! Ning kui sama laps oma kooliteed alustas, asutasin Riinimanda koori. Ja kui need esimesed koorilapsed kasvasid noormeesteks neidudeks, oli mul noortekoor Mitte-Riinimanda, kes laulis neidsamu kõige kallimaid laule, mida ma laulsin üliõpilassegakooris: Praetorius´Kõlab laul´ ja Mendelssohn- Bartholdy ´Lahkumine metsast´. 

Muusika ja isamaa
Kuigi diplomil on kirjas ´kultuuritöötaja koorijuhi lisaerialaga´, on minu jaoks ainus, mille ma pedast kaasa võtsin, koorijuhi kutse, elu kutse! CV-s märgin hariduseksTPedI, koorijuht. Nagu teeks sohki pisut, kuid süda on puhas, koorijuhina ma sealt tulin ja koorijuhina ma kord siit lähen, ja seda tänu Ants Söödile. 

Minu klaveriõpetaja oli Vardo Rumessen, ka temalt sain häid impulsse suhtumises muusikasse ja isamaasse. Tol ajal oli see tavatu (1971-75), et keegi räägib kirglikult Tubinast, Tobiasest. Temaga oli usaldus sel määral, et ta ikka rääkis päris uskumatuid asju. Mina olin ju selline vati see kasvanud laps! Meie peres ei räägitud sisuliselt midagi „neist“ asjust! Ka olid ema ja isa õpetajad, kus sa siis tohtisid - isegi laulatussõrmust pidi varjama.

Õppejõududest meenutan veel Tiina Kiilaspead, kes tõepoolest uskus minusse ja on tänaseni sellise hoiakuga. Ja mu esimene dirigeerimise õpetaja Eduard Maasik. Ta oli tol ajal vist päris vana ja noore inimese jaoks oma repertuaarivalikutega museaalne – Kunileid, Hermann, Türnpu jt. Samas avardas ta minu vaatevälja, leidsin selles muusikas palju ilu ja siirust, mida olen ka hindama jäänud ja mõnd sellest ka repertuaari valinud. 

Urve Uusbergi kursuse muusikute lõpupilt aastast 1975. I rida vasakult: Mati Vaarmann, Meeli Müller, kateedrijuhataja Murel, Urve Piho (Uusberg), Mariann Silksaar (Peetmaa), Mati Tuisk. II rida: Aime Veski, Eve Leppik (Sepp), ?, Urve Vimmasaare, Reet Sapas.