Kuidas ülikooli tööle sattusid?

Võiks öelda, et jäingi ülikooli - alates päevast, mil õppima asusin. Mul olid  "võitjate põlvkonna" esindajana mõnevõrra suuremad võimalused kui tänastel algajatel. Akadeemilise maailmaga sidus mind järjest tugevamalt ka erinevate õnnelike juhuste jada. Klubikultuurist kirjutatud lõputöö sai palju positiivset tähelepanu ning andis mulle juba väga algajana võimaluse osaleda rahvusvahelistel konverentsidel. Sain kohe võimaluse õpetada, panustada avalikku diskussiooni, samuti osaleda rahvusvahelistes projektides ja juhtida kohalikke projekte. Lisaks Eesti Humanitaarinstituudile (EHI) oli minu akadeemilises kujunemisloos võtmetähtsusega doktorantuur Helsingi Ülikoolis, Fulbright stipendiumiga postdoktorantuur ning vahetult peale seda professuur vastloodud Tallinna Ülikoolis.

Mis on sind ülikoolis hoidnud?

Mulle on olulised inimesed. Väikeses ülikoolis (EHI) oli juba üliõpilasena tavaline vahetu suhtlemine professoritega. Pisut hiljem, läbi projektide ja teadusürituste, inspireerisid mind kokkupuuted rahvusvaheliselt tuntud ning värvikate teadlastega. Üks minu esimene rahvusvaheline võrgustik koosnes subkultuuride uurijatest, kes olid sageli minust vaid pisut vanemad ja sama elustiiliga, millest nad kirjutasid. Nii nägid konverentsidel osalejad välja nagu alternatiivklubi külalised. See ei tekitanud tunnet, et teadlased on kuivikud või akadeemiline uurimus elukauge. 

Ülikoolis töötamise kõige suurem pluss on minu jaoks siiani koostöövõimalus inspireerivate inimestega. Aja jooksul on muutunud järjest olulisemaks noorte andekate inimeste õpetamine, juhendamine ja nendega koos töötamine.

Mis on aastate jooksul olnud sinu karjääriteel suurimad väljakutsed?

Mind on ülikooliga sidunud põhiliselt küll inimesed, kuid paraku võivad inimsuhetega kaasneda ka väljakutsed - tüütud sehkendamised, teinekord ka silmakirjalikkus. Õnneks ei ole mul palju halbu kogemusi. Kuivõrd mulle tundub, et kedagi seljataga arvustada on ebaelegantne, jään intriigidest üsna loomulikult kõrvale. Üks suurim väljakutse oli seega kohustuste täitmine struktuurireformi juhtkomitee liikmena kümme aastat tagasi, mil mul ei olnud võimalust end erinevatest skeemitamistest täiesti distanseerida. Olin üsna võimete piiril, et pingeliste inimsuhete rägastikus toime tulla.

Mis on olnud suurimad õnnestumised?

Kõige sügavama rahulolu annavad mulle  edukad õpilased, ja neid on palju.  Mul on vedanud, et olen juhendanud väga andekaid inimesi. 

Kõige vahetum rõõm kaasneb õnnestunud teadusürituste, eriti rahvusvaheliste konverentside korraldamisega. Nordic Youth Research Symposiumi ning mitme teise konverentsi peakorraldajana jääb sadade teadlaste Eestis tervitamine ja osalejate tänusõnad kauaks meelde. Nii tekivad uued sõbrad ja kirkad mälestused.

Soovita palun raamatuaasta raames  kolleegidele üht head eestikeelset raamatut.

Mõtlesin uuesti lugeda Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu raamatut Piiririik. Mul on kolmkümmend aastat tagasi loetud raamatust vähe meeles, eelkõige mäletan enda tugevaid emotsioone. Selle põhjal julgen raamatut soovitada ka neile , kes seda veel lugenud ei ole.