Whole Foodsi juht Jason Buechel on öelnud, et töötajaid värvates tõuseb temale kindel punane lipp siis, kui kandidaat arvab, et tal on olemas vastus absoluutselt igale küsimusele. Seda tarka mõtet silmas pidades tasub minu alljärgnevaid seisukohti võtta reservatsiooniga. Usun, et uued Nõukogu liikmed peavad kõigepealt endale asjade tegeliku seisu selgeks tegema enne kui muutma tormata. Siiski julgen oma senise teadmise ja kogemuse pinnalt öelda, et TLÜ vajaks muutusi kolmes organisatsiooni puudutavas aspektis:

Tööprotsessid. Teadus- ja õppetöö alane bürokraatia on viimastel aastatel tuntavalt kasvanud. Taustalt riigiteadlasena pole ma bürokraatia vastu per se, küll aga sellise halduskoormuse kasvu vastu, mis on põhjustatud halvast protsesside koordineerimisest ja otsuste vähesest läbikaalumisest. Mitmed lihtsad haldusotsustused (nt. kanded ETISesse, WDsse)  vajavad hulga inimeste kooskõlastamist, teisalt napib suurte strateegiliste otsuste (nt karjäärimudel, koormusarvestus) jõustamiseks administratiivset jõudu. TLÜ erinevad andmebaasid ei vasta kaugeltki protsesside juhtimise, käigushoidmise ega monitoorimise  vajadustele. Kõik see nõrgendab organisatsiooni tervikuna, tekitab lisatööd admin. personalile ja frustratsiooni õppejõududele. Osaks sellest pildist on ka juhtimisotsuste arusaamatus n.ö. reatöötajatele. 

Inimesed. Viimasest rahuloluküsitlusest (Kantar Emor 2024) selgub, et ligi poolte töötajate leitmotiiviks on kujundlikult väljendades põhimõte – ’eksisteerida, mitte elada’. See tähendab vaikset ’tiksumist’ oma praeguses rollis ja motivatsiooni puudust teha midagi rohkemat. Nn. edasiviijaid on TLÜs vaid 13%, mis vaieldamatult ohustab ülikooli arengut. Põhjalik analüüs sellest, kuidas muuta ’ükskõiksed’ ja ’kriitikud’ ’edasiviijateks’ on kindlasti nii vajalik kui ka pakiline.  

Ruum ja kinnisvara. TLÜ praegune kampus on kujunenud perioodil, mil tudengite arv jõudsalt kasvas ja tõukefondide rahakotirauad olid valla. Tänaseks on olukord pöördunud vastassuunda, lisaks on kogu töö- ja õppimise maailm radikaalselt muutunud. Kaugtöö on tulnud selleks, et jääda. Seega on vaja senine, pigem ekstensiivsele kinnisvara omamisele suunatud strateegia ringi vaadata ja tõhustada  olemasoleva ruumi kasutamist. See ei tähenda niivõrd suunda väljaüürimisele ja kokkuhoiule, vaid füüsilise töökeskkonna viimist tänapäeva vajaduste tasemele. Õppe- ja teadustöö kui ülikooli põhitegevused peavad olema selle pöörde võitjad, mitte kaotajad. Minu kui õppejõu hinnangul ei vasta paljude auditooriumide sisekujundus ega tehnoloogiline tase kaasaegse õppeprotsessi nõuetele. Meile ei piisa üksikutest näidislaboritest või koosloometubadest, iga klassiruum peab võimaldama paindlikkust õppemeetodite ja -vahendite osas.

Anu Toots
Ühiskonnateaduste instituudi teenekas professor 
ENQA ekspert kõrgkoolide rahvusvahelise institutsionaalse hindamise alal