Roheline ülikool

Ettevaatust: rohepesu!

Miks näeme seda üha rohkem ja kuidas tegelikult teha tarku valikuid, räägib keskkonnakorralduse lektor Piret Vacht.

bänner

Viimastel aastatel on mulle teravalt silma hakanud ettevõtete ja asutuste üha arvukamad väited, et nende tooted ja teenused on vastutustundlikud ning keskkonnasõbralikud. Sama tõdeb ka Euroopa Komisjoni koordineeritud uuring, mis täheldab, et viimastel aastatel kasutatakse nii reklaamis kui ka toodetel, eriti veebipoodides, üha rohkem ebamääraseid keskkonnaväiteid. Seeläbi on elu läinud keerukamaks nii tarbijatel, kes peavad inforägastikus orienteeruma kui ka ettevõtetel, kes vastutustundliku niši tooteid ja teenuseid turustada püüavad.

Mõiste aastast 1986

Rohepesu termini võttis esmakordselt kasutusele Jay Westervelt 1986. aastal, mis vihjab sellele, et nähtus pole sugugi uus – selle kasutamisel on mindud lihtsalt üha teadlikkumaks ja julgemaks.  Tarbijad nõuavad üha enam jätkusuutlikke tooteid ja selleks, et säilitada positsioon turul, püüavad paljud ettevõtted nende ootusi täita. 
Paraku on tõepõhi all vaid osadel roheväidetest ning tõeliselt keskkonnasäästlike toodete kõrval näeme ka neid, mille puhul on väidetega liialdatud või suisa valetatud. Samuti pole tavatu, et näiteks kiirmoeketid rõhutavad kollektsiooni ühe (tavaliselt väikese) osa keskkonnasäästlikkust, aga ei lahenda märksa suuremat probleemi. Ei saa ju kiirmood, mis lähtub lühikesest tarbimistsüklist, ju kunagi olema olemuselt keskkonnasäästlik, keskkonnasõbralikkusest rääkimata. Samas on probleem kahepoolne. tarbijad soovivad oma seniseid, sageli jätkusuutmatuid tarbimisharjumusi õigustada tarbides nüüd keskkonnasäästlikumaid tooteid. 

Selgemad märgised

Ilmselt ei saa kõik inimesed kunagi olema võrdselt keskkonnateadlikud, seda enam need, kes on nõus keskkonda vähem kahjustava kauba eest kõrgemat hinda maksma. Seega on vaja meetmeid, mis kindlustaks, et turul poleks kohta keskkonnakahjulikele toodetele ja teenustele. Ka tuleb toodete eristamiseks keskkonnamõju põhjal võtta kasutusele võimalikult ühtne ja selge süsteem, mida ei iseloomustaks tootemärgiste rohkus, vaid nende selgus ja universaalsus. Viimane aga eeldab tõhusat koostööd ka konkureerivate ettevõtete vahel ning üheselt mõistetavate indikaatorite rakendamist, mis võtavad arvesse kogu toote olelusringi või teenuse terviklikku jalajälge.

Seni, kuni ühtseid süsteeme pole, saavad erinevad organisatsioonid siiski pingutada selle nimel, et olla oma tegevustes võimalikult läbipaistvad, tarbijad teha aga olemasolevate teadmiste valguses parimaid valikuid.

Mismoodi mõelda enne ostmist

  • Ahvatlev väide toote keskkonnasäästlikkusest ei tähenda automaatselt, et sul seda toodet vaja on. 
  • Leidub tohutult tooteid, millega kaasnev keskkonnamõju võiks olla hoopis olemata, ükskõik, kas neis on 5% mahetoorainet või nad on toodetud tuuleenergiat kasutades. Seega kaalu, ehk oleks võimalik mõni toode üldse ostmata jätta, osta see kasutatult, mõni vana ese ära parandada, asendada funktsionaalselt universaalsema tootega või vajalik asi hoopis rentida. 
  • Süvene! Loe pakendi infoteksti, vaata kaugemale rohelistest ja pruunikatest toonidest toote kujunduses, looduslähedasest sümboolikast ja loosungitest nagu “looduslik”, “puhas”, “säästlik” ja “orgaaniline”. Vahel on loosungid ka lihtsalt ülepaisutatud –öeldakse, et toode on “kõige keskkonnasõbralikum”, aga ilma võrdlust esitamata.
  • Skeptiliseks võiks teha ka näiliselt täpsed faktid, näiteks protsendid, keerukad terminid ja žargoon, mille tausta pole selgitatud. Mõnel juhul võib olla tegemist lihtsalt kontekstist väljarebimisega, halvemal juhul väljamõeldud infoga.
  • Silma peaks jääma tegelikke tõendusmaterjale, et toode või tegevus on ka keskkonnasäästlik, näiteks tuntud rohe- ja mahemärgiseid. Kui pakendil on vähe infot, tasub seda julgelt tootjatelt juurde küsida – kui seda on, siis sageli esitletakse seda uhkusega