Roheline ülikool

Ilukirjanduse kaudu rohelisemaks

Aino Perviku tegelane Kunksmoor lendas õhupalliga õlise mere kohal, rehitses lainetelt tankerikatastroofi jälgi ja puhastas merelinde

bänner

Minu uurimisvaldkonnad on olnud juba mõnd aega kirjandus ja museoloogia. Olen püüdnud uurida, kuidas kirjanduses keskkonda tuntakse, kuidas see on muutunud ning kuidas keskkonnaga seonduvale on seal üldse sõna antud – ning mõtisklenud muuhulgas, kuidas seda kõike saaks omakorda tõlkida näiteks näituste keelde ja omakorda konteksti asetatult edasi anda. 

Eesti lastekirjandusest jookseb suhtumine ümbritsevasse keskkonda läbi põneva lõngana. Esiteks on 20. sajandi esimesel poolel tegeletud palju loomade tutvustamise ja kaitsega, viimase manifestilaadseks näiteks on Karl August Hindrey „Loomade mäss“ (1920). 1967. aastal kirjutas Jaan Rannap noorteromaani „Viimane Valgesulg“, kus kujutatakse sajandi keskpaigas Nobeli preemia saanud DDT kasutamise hävitavaid tagajärgi merikotkastel ja seda, kuidas kaks poissi orvuks jäänud merikotkast kaitsevad. Ainult natuke hiljem, 1972, sündis Aino Perviku tegelane Kunksmoor, kes lendas õhupalliga õlise mere kohal, rehitses lainetelt tankerikatastroofi jälgi ja puhastas merelinde. Kui tõlkekirjanduse juurde minna, siis on kõik lapsed lugenud või multifilmina tuttavad Selma Lagerlöfi raamatuga „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“ (1906–1907). 

Need on tekstid, mis küsivad, missugused suhted on elusolendite vahel ja millised lüngad jäävad järele siis, kui mingit olevust või ruumi talle enam ei ole. Ilukirjandus pakub võimalust maailma mõne teise olevuse silmadega vaadata.
Lugesin hiljuti David Quammeni populaarteaduslikku teost „Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia“ (2012, eesti k 2014). Raamatus on juureldud selle üle, kuidas loodus on meile ehmatavalt lähedale tulnud. Praegu möllav kroonviirus on samuti zoonoos ehk haigus, mille oleme saanud loomariigist. Seda, kuidas inimene on ohu ise välja kutsunud, ei pea aga üldse kujutlema kaugete Hiina nahkhiirte või Aafrika gorillade põhjal, põhjuseid võime näha siinsamas. Kui Eestis ringi sõita, haigutavad tee ääres lageraied, puid langetatakse ka selleks, et kiirtee viiks igasse Eesti otsa. See tähendab, et mingi loom või lind on sealt pidanud ära kolima kellegi teise alale, kus on kitsam. Selle olendi asurkonnal tekib suurem kontsentratsioon, haigused levivad paremini ja ka nende inimesele nakkumine on seetõttu kergemini võimalik.

Keskkonnahumanitaariat õppides saab võimaluse panna need tekstid kokku: kui polder, kust Lagerlöfi Lapimaa lume sulamist ootav metshani leiab söögi ja seltsi, lindudelt ära võetakse, läheb ta maja taha põllule. Quammenist lähtudes võiks siis küsida, kas kevadränduritega võib levida näiteks linnugripp ning kas rändavaid veelinde koduhoovile lähemale tuues võiks viirus proovida nakatada inimest ja õhus ripuks uus katastroof?

Teaduskirjanik Quammen, kes on muuhulgas õppinud kirjandust, on seda usku, et teadmine päästab maailma. Mina tahan uskuda kirjanduse mõjujõudu ehk loota, et selle uurimise, tõlgendamise ja taasesitamise, näiteks näituseekspositsiooni kaudu saab teha ilmaruumi vähemalt kellelegi lähedasemaks ja selgemaks. Ning see aitab omakorda maailma kasvõi raashaaval rohelisemaks muuta. 

Elle-Mari Talivee, teadur