Ma kandideerin Tallinna Ülikooli nõukogusse, kuna soovin korraga nii vältida kui ka tuua ülikooli elukorraldusse muutusi. 

Kõigepealt vältimistest. Kui ma 2010. aastal lõpetasin doktorantuuri Londonis, LSEs (London School of Economics and Political Science), tulin ma tööle Tallinna Ülikooli, kuna ennekõike nägin siin potentsiaali. BFM, kuhu täpsemat tulin, ei olnud tollal teaduspõhjaga kolledž. Kuid seda enam oli võimalik sellele baasile midagi uut rajada. Ma mõtlesin siis ja siiani Tallinna Ülikoolist kui omamoodi Eesti LSEst – moodsast ja agiilsest, vabameelsest, muutustele avatud keskkonnast, kus antakse tegutsejaile vabadus ja toetakse uusi ja edasiviivaid ideid. Ma usun, et selline lähenemine on hästi toiminud. BFMi oleme tänaseks üles ehitanud kui dünaamiliselt areneva kollektiiviga teadusinstituudi, millel on võimekus regulaarselt hankida suuri grante, mille inimesed on oma teemadel maailmas tipus ja nähtavad. Saadakse teadusauhindu, tehakse koostööd ettevõtetega Eestis ja väljaspool.

Et senine rada on olnud tulemusrikas, tuleb jälgida, et see kinni ei kasvaks. Kahjuks märkan viimasel ajal trendi, kus ka meil tahetakse eeskuju võtta Tartu Ülikoolist oma tsentraliseeritud valitsemismudeliga ning piiratud vabadustega instituutidele ja üksikteadlastele. Tenuuriprofessorite vabadusi oma meeskondade elu juhtida tõmmatakse koomale; üha enam rahavooge läheb instituutidest mööda; kitsikuses kohustatakse õpet vähendama, kuid samal ajal kesksüsteemi personalimahud kasvavad jms. Iga üksik neist trendidest on väheldane, kuid suur pilt on hakanud tasapisi muutuma. Nõukogus tahan seda trendi pidurdada. Hoida otsustusvõimekust instituutides ja üksikteadlaste käes – nende käes, kes muutuvates oludes oma võimalusi ja vajadusi kõige paremini hinnata oskavad. Selline võimekus on toonud meile seni edu ja pole põhjust arvata, et see muutuks.

Valdkond, kus näen ülikoolil olulist arenguvõimalust, on koostöö ettevõtete ja muude väliste organisatsioonidega. Sellel suunal peame muutuma tõhusamaks. Üldiste arutelude asemel peame koostama selged väärtuspakkumised erinevate sektorite ettevõtetele, neid ka sektoritega koos arendades. Kahe aasta pärast peavad ülikoolil olema reaalsed mitmeaastased lepingud vähemalt kolme suurema ettevõttega. Nendega tuleb teha nii teadus- kui ka õppealast koostööd, samuti arendada ühiseid turunduslahendusi. Nõukogu peab ses osas rektoraadile kehtestama selged tulemusnäitajad. Sellise eesmärgistatuse vastu võib väita, et TLÜl ei ole otseseks partnerluseks sobivaid rakenduslikke erialasid, kuid siingi võib näiteks tuua BFMi, millel on raamkokkulepped nii Elisaga, ERRiga kui ka filmitootmisettevõttega Nafta. Sellelt baasilt saab edasi minna, keskendudes teiste seas teemadele nagu tehisaru õpetamise pedagoogikalahendused; tehnoloogiakasutuse uuringud, kultuuri- ja ühiskondlike andmekogude kompleksuuringud jms. Ettevõtluskoostöö arendamine ei ole vajalik vaid sissetulekute mitmekesistamiseks vaid nii ülikooli positsiooni tugevdamiseks kui ka lihtsalt sisendite mõttes – vaid reaalses sisulises dialoogis tööstuspartneritega tagame infovahetuse õpetamis- ja teadusvajaduste osas. 

Seonduvalt eelneva teemaga tähtsustan ka ülikooli kinnisvarade kasulikku haldust ja arednust – ülikool peab oma omandit, praegu veel arendamata kinnistuid või kesklinna laiendatavaid kinnistuid (Akadeemilist Raamatukogu ümbritsev) kasutama nii tulutoovalt, et toetada me põhikirjalisi tegevusi, kuid ka sisulisi uuendusi toetavana: luues näiteks ühiseid arenduskeskkondi ettevõtetega, eksperimenteerimiskeskkondi tudengitele jms. 

Viimase asjana toon esile, et läheksin nõukogusse ka kui väiksemate ja erivajadustega instituutide huvide väljendajana. Nii LTIs, BFMis kui ka näiteks DTIs on erilisusi, nt tehnoloogia-intensiivsus, väiksemad õppegrupid jms, millele tuleb ülikooli üldpoliitikaid, sh eelarvelahendusi luues eraldi silmas pidada.

Indrek Ibrus, meediainnovatsiooni professor