Kui räägime sinu rektoriks saamise ajast, siis sel hetkel kui sinust sai Tallinna Ülikooli rektor, siis räägiti sellest, et ülikool peaks pöörama näo rohkem ühiskonna poole ja sind võib selles osas ka kiita. Ühiskondlikes debattides oled sa üsna aktiivselt kaasa räägid, aga sellel on oma varjukülg ka. Nimelt meie töötajad ülikoolis ei tunne, et sind oleksid kohal. Mis sa neile selle peale ütled? 

Hakkabki kohe kõige raskemast küsimusest peale, see on praegu ka mulle endale töö puhul üks kõige raskemaid dilemmasid. Ma tahaks muidugi loota, et need inimesed, kes mõtlevad, et mind ei ole kohal, et nad mõtlevad samal ajal, et minust on neile siiski seal väljaspool tegutsedes kasu.

Minu enda subjektiivne tunnetus on, et mind ei ole ka seal väljaspool piisavalt. Mulle tundub, et tööd meedias, erakondadega ja rektorite nõukoguga oleks vaja teha pigem rohkem kui ma täna teen. Sinna oleks vaja panna rohkem tunde ja tõsi on see, et ma ei adunud varem, et need tunnid tuleb millegi arvelt võtta ehk selle arvelt, mida ma maja sisse teen. Kuna ma olen kehv ei ütleja, siis äraütlemine mõnes komisjonis või protsessis osalemisele on raske. Ma näen millist ootustes pettumust see valmistab ja mul on sellega väga raske leppida. Sageli ma siis ka mõtlen, et ma osalen ka sisemiselt rohkem ja siis paari nädala möödudes olen ma olukorras, kus ma ei suuda enam midagi ja tõmbun tagasi. See on praeguse töö juures psühholoogiliselt kõige raskem punkt. Ma tahaksin olla tubli ja saada heakskiitu ning seetõttu tahaksin ka kõike teha. Samas ma saan väga hästi aru, et olla tulemuslikum, tuleb kontsentreeruda kahele kuni neljale kõige olulisemale lõigule töös. Kohe kui võtan neid oma lauale rohkem, siis sean ma koheselt löögi alla kolm kõige olulisemat. 

Kas sulle on olulisem, et heakskiit tuleb väljastpoolt maja või see, et su enda inimesed siin siin sees selle heakskiidu annaksid? 

Mul on sellele küsimusele raske vastata, kuna ma olen ju valitud selle maja inimeste poolt. Ma teenin selle maja inimeste huve. Ideaalis ma tahan, et inimesed mõistaksid, et kui mind pole ülikoolis, vaid ma kohtun parlamendis erakondadega, siis see teenib nende huve rohkem kui minu osalemine mõne komisjoni töös või tseremoniaalselt aktusel seistes. Kuigi mõistan, et ka seda peab tegema. See on dilemma, mida ma ei ole enda jaoks edukalt lahendada suutnud. 

Mis on saavutatud ajaga kui sa oled olnud pigem näoga väljapoole rektor? 

Meil on läinud hästi selles osas, et ühiskonnas on jõutud otsusele, et järjestikuste kriiside olukorras on kõrgharidus tähtis. See on ka üks vähestest valdkondadest Eestis, lisaks kaitsevaldkonnale, kus on kokku lepitud rahastust tõsta. Ma mõtlen siin rektorite nõukogu poolt välja nõutud 15% kõrghariduse rahastuse tõusust. Tõsi, see on praegu lubadusena nii kaugel, et see on kirjutatud koalitsioonileppesse. Tänane valitsus peab sellest kindlasti kinni ja 2023. aasta eelarve on ka vastavalt sellele tehtud. Kuid selleks, et see lubadus ka jätkuks, tuleb veel palju tööd teha, sest mis täpselt edasi saab, siis see selgub peale järgmisi valimisi. Nüüd kui vaadata ülikooli rahastuse ajalugu, siis meil on seni läinud umbes niimoodi, et viimase seitsme aasta keskmine toetus riigilt on olnud kuskil miljon eurot, kuid 2023. aastaks on oodata kiiremat kasvu ehk riigipoolne toetus peaks olema kuskil kaks kuni kolm miljonit eurot. Ja see on meie jaoks äärmiselt oluline, kuna meie eelarve on puudujäägis, me oleme juurutanud tenuuri süsteemi ja tahame seda rahastada, mis tähendab, et meil on vaja vähemalt kolm miljonit aastas. Mulle tundub, et oleme praegu ülikooliga olukorras, kus materiaalse ressursi juurde hankimine on kriitiline küsimus. 

Ehk võitlus, mida oled näoga väljapoole seni peamiselt pidanud, et see on põhiliselt raha küsimus? 

Jah, eelkõige see. 

Millal võivad töötajad oodata seda, et rektor on nende üle uhke ja ja ütleb neile mõne hea sõna?

Seda saab teha sellistel hetkedel nagu praegu ja lisaks kavatsen ma külastada ka instituute. Senatis olen ma ka sisse viinud rubriigi, kus me rektoraadiga väga avameelselt räägime sellest, millised on meie eesmärgid jooksvalt ja millele me mõtleme, millised on dilemmad ja mida oleks vaja otsustada. Seega mulle tundub, et sellist juhtimise avamist ma olen proovinud teha ja on tekkinud põhimõtteline juurdepääs otsustele, et miks need sünnivad. 

Mõeldes sellele, et ülikoolis on ligi 900 töötajat, siis ei ole realistlik, et rektor jõuaks igale inimesele isiklikult mõne sooja sõna öelda. See ei ole ilmselt ka mõistlik. Praegusel meedia ajastul tuleks arendada süsteeme läbi laiemate platvormide. Minu ideaal oleks muidugi see kui ma teeksin veel seda ka. Samas olukorras kus ma pean valima, kas ma suhtlen ajakirjanikuga, osalen parlamendis mõne töörühma kohtumisel või astun läbi mõnest ülikooli kogust, avaks mõne konverentsi, siis proovin ma mõelda, mis on ülikoolile kõige vajalikum ja teen seda. 

Viimastel kuudel on meie väga väärtuslikud töötaja aina enam ülikoolist ära minema hakanud. Näed sa siin enda rolli? 

Ma arvan, et töötajate lahkumine on seotud õnnetunde ja heaolutundega töökohal. See on küsimus, mida ma filosoofina olen natukene uurinud ja laialt üldistades võiks öelda niimoodi, et rahulolu tööga koosneb kahest komponendist. Üks on rahulolu, mille me saame materiaalsetest asjadest nagu palk ja keskkond ning teine on oma mõtte ja väärtuse tajumine. Kas tajutakse oma tegevust vajaliku ja eesmärgistatuna – mõttekana. Ilmselt jääb lahkujatele midagi nendest komponentidest vajaka ja kollektiivid, kust nad lahkuvad peavad endalt küsima millisest komponendist kõige enam puudu on. Jällegi koht, mida mina saan kõige rohkem mõjutada on palga küsimus, kuid see ei mõjuta neid inimesi, kes otsivad oma toimimise mõtet ja see leitakse tavaliselt kitsamas kollektiivis – üksuses. 

Ma pean oma probleemiks konkurentsivõimelist palgataset ja see on ka põhjus, miks ma valin rahaliste ressursside eest võitlemise teiste eest. 

Palgast rääkides, meie ametiühingu poolt ülikooli riputatud palju plakateid, millega nad annavad signaali, et meie inimesed on ülekoormatud ja saavad selle kõrval liiga väikest tasu. Mis on rektori plaan? 

Ülekoormus on tõesti suur probleem, mis viimastel aastakümnetel järjest süvenenud on. 40 aastat tagasi piisas sellest, kui õppejõud suutsid tudengeid oma teadmistega inspireerida. Kui õppejõuna tehti head tööd, siis see garanteeris koha akadeemias. Teadustöö kohustus lisandus õppejõu tööle kuskil 20 aastat hiljem ja nüüd me mõõdame kõikide teadustööd ning sunnime neid aina rohkem tegema. Me ei sunni neid ainult teadust tegema, vaid me tahame ka personaliseeritud õpiteid, me tahame ainult motivatsioonil põhinevaid õpetamismeetodeid, me tahame tulevikuoskusi – lisaks erialateadmistele. Ja nüüd me tahame, et tehtaks ka tööd ühiskonna suunal, me tahame nähtavust ühiskonnas. Panust kogukonda, oma riiki, keelde, kultuuri. See kõik lisandub akadeemilise töötaja õlule. Seega ei ole ime, et nad tunnevad end ülekoormatuna. 

Lahendused saavad olla, kas palgalise motivatsiooni tõstmine, nende inimeste ideeliste motivatsioonide tõstmine või koormuse vähendamine. Koormust saab vähendada niimoodi, et me tuleme kokku ja otsustame, et mida me teha ei plaani ja just see ongi see raske küsimus, mille edasi lükkamise ja muul moel vältimisega oleme pikalt tegelenud. Ma arvan, et meil ei õnnestu seda küsimust enam vältida. Peame mõtlema kui palju tahame õppetööd läbi viia nii, et see oleks jätkusuutlik ja me ei koormaks oma inimesi sellega üle. Mida me veel tahame teha, kas tahame, et meie inimesed oleks ühiskonna suunas aktiivsed? Kui jah, siis kuidas me seda arvestame, kuidas seda tähele paneme ja selle eest motiveerime? Ega ülekoormust ja koormust ei reguleeri muud moodi kui reguleerides töö hulka. 

Saan ma saan õigest aru, et me räägime suuresti õppetegevuse võimaluste kitsendamisest? Eelmisel aastal sulges ülikool kuus õppekava. Mis sel aastal plaanis on, mitu õppekava kinni läheb? 

See mitu õppekava kinni läheb, see on senati otsus, mis tekib akadeemiliste üksuste ettepanekul. Eelmisel aastal me tõesti sulgesime õppekavasid ka rektoraadi ettepanekul, pean sellist käiku siiski erandlikuks. Ma arvan, et rektoraat ja rektor ei ole see, kes selle tehte hästi ära teeb. Ülevalt alla administratiivse jõuga õppemahu vähendamine on võimalik, aga see ei ole täpselt tehtud ja hästi tehtud. Vaja on suuremat konsensust ja selle otsuse peavad tegema akadeemilised üksused ise, kes oma akadeemilist tegevust reguleerivad.

On sul usku, et mõni õppekava juht on ise nõus vabatahtlikult otsustama, et paneme siis minu õppekava kinni?

Sellist usku mul ei ole, aga sellist usku on, et üksus võib läbi mõelda, et meie õppetegevuse rahastamise osakaal on niisugune, et siis selle eest suudame me hästi ja ilma läbipõlemata teha niisuguse hulga õppetööd ja me võtame ette sammud, mis selleni viivad. Pealegi ei ole õppekavade sulgemine üldse ainus tee õppetegevuse vähendamiseks, ma räägin siin TÜHI kogemusest kui olin TÜHI direktor. Me vähendasime õppeainete arvu õppekavadel ja  me lõime sarnase struktuuri kõikidele õppekavadele ja me kehtestasime ka ühise õppeainete õppemahu, kõik ained on kuue punktised ja seega oli meil võimalik hakata mooduleid õppekavade vahel ristkasutama. Saavutasime selle, et õpetamise hulk vähenes kuna muutsime õppeainete mahtu ja säilitasime õppekavade mahu. Muutsime need interdistsiplinaarsemaks ja ausalt öeldes on täna sellele meie üliõpilaste oskused tänasele tööturule paremini vastavad. Tööandjad ootavad laiapõhjalisi teadmisi ja pealehakkamist. 

Üks lahendus võiks seega olla see, et õppekavade arv jääb samaks, aga vähem on õppeained, mida selle õppekava sees õpitakse?

See on üks võimalus jah, et sisuliselt räägime me õppetöö mahust, mida ülikool tahab läbi viia. Mina ei mõõdaks seda mitte õppekavade arvuga, sest siis jõuame tõesti drastiliste tulemusteni. Tallinna Ülikool üritab ühte õppekava hoida üleval kaks-kolm väiksema rahastusega kui seda teevad Tartu Ülikool või TalTech ja see ei tundu  pikas plaanis hea mõte. Meie õppetöö mahu parim näitaja on ainekursuste arv, mida me igal aastal kohustume pidama. Kui vähendaksime seda kolmandiku võrra ilma õppekavade arvu vähendamata, muudaksime õppekavad kolmandiku võrra interdistsiplinaarsemaks. Sellega saaksime tekitada olukorra, kus säiliksid kõik meie erialad, samas õppetöö maht, mis tuleks akadeemiliste töötajate peale ära jagada, oleks väiksem. See oleks teine võimalik ja mu meelest parem tee meie akadeemiliste töötajate koormuse vähendamiseks. 

Õppeainete arvu vähendamine, kuidas on see kooskõlas uue arengukava eesmärgiga luua rohkem selliseid individuaalseid õpiteid? 

Individuaalne õpitee ei seisne selles, et ühele üliõpilasele individuaalselt luuakse õppeaineid, see seisneb selles, et ta liigub vabamalt kui seni seda õppekava raamid lubavad ja erinevate õppekavade vahel ja võtab erinevaid aineid. Ja ka selles, et tema endist töökogemust ja mujal õppimise kogemust võetakse meil paremini arvesse. 

Räägime rahvusprofessuuridest, nimelt Tartu Ülikoolis ja TalTachis on rahvusprofessuurid olemas ja sisuliselt tähendab seda, et riik tasub mingisuguste professuuride töötasu ise. Kas Tallinna Ülikoolis on ka plaan midagi sellist taotlema hakata? 

Plaan taotlema hakata on olemas, kuid on raske öelda kui edukad me selles oleme. Tõsi on see, et kui ma õigesti mäletan, siis TalTechil on kaheksa riiklikult rahastatud professuuri ja Tartu Ülikoolil on neid 12. Kunagi kui rahvusprofessuurid sisse viidi, siis ma kirjutasin sel teemal ka pikema artikli, et mis on rahvusprofessor, rahvuslikus ülikoolis, et sõna “rahvus” pidevalt kordub. Mida see tähendab, et kas see professor tegeleb ainult rahvuslike teemadega? Ja mulle tundub, et nii seda kitsendada ei saa, sest teadust rahvuslikuks pidada ei saa või mõne asja puhul saame nagu eesti keele ja Eesti ajaloo puhul. Samas aga ka eesti keelt me uurime rahvusvaheliste teadustöö meetoditega, seega sinna ma tegelikult ei läheks. Jõudsin sinna välja, et rahvus professuur tähendab riiklikult tähtsat professuuri, mida tõesti riik rahastab nii, et ülikoolil on kohustus neid ka sellisel juhul pidada. Täna on see Tartu Ülikool ja TalTechi puhul üheks kohustuseks tegevustoetuse sees. Ma kindlasti plaanin kasutada seda argumenti läbirääkimistes haridus- ja teadusministeeriumiga, kui räägime Tallinna Ülikooli mahajäämusest teiste ülikoolidega võrreldes kui vaadata rahastust ühe üliõpilase kohta. Üks võimalus on ülikooli seisu parandada ja kui tahta jõuda sinna seisu, et meie rahastus oleks võrreldav teiste ülikoolidega, siis tuleb ka TLÜ-s need rahvusprofessuurid sisse viia. 

Miks meil neid siiamaani nimetatud ei ole? Kas riiklikult tähtsaid professoreid ei ole siis TLÜ-s nähtud võrreldes TalTechi ja Tartu Ülikooliga? Mille taha see on jäänud? 

Pigem ikka on nii, et me ei ole suutnud ministeeriumi ära veenda sellise sammu vajalikkuses ja selle veenmiseni on pikk tee minna.

Uuest arengukavast. Seal on ülikooli moto olla targa eluviisi eestvedaja ja kui ma ei eksi, siis see on Tõnu sinu sõnastatud moto? 

Jah, ma lõin juba eelmise arengukava loomisele kaasa ja mind paelus selle loosungi juures kaks asja, mis mulle nii siis kui ka nüüd atraktiivsete mõtetena tunduvad. Üks on see, et teadmised puudutavad inimese elu tervikuna ehk siis teadmised ei ole lihtsalt sellised erialased tehnilised asjad, mille abil on võimalik teha tehnilist spetsialisti tööd, vaid teadmistel on mõju minu elu kvaliteedile ja teadmistel on mõju minu kognitiivsetele võimetele ja neil on võime muuta seda, kas ma olen rohkem või vähem õnnelik. Ehk teadmistel on potentsiaal muuta elu ja eluviisi tervikuna, see on üks pool sellest. Teine pool on see, et neid teadmisi on võimalik jagada, edastada ja ülikooli traditsiooniline roll on olnud teadmist viia üliõpilasteni ja meie kõigi poolt aktsepteeritud uus missioon on seda viia ka ühiskonda laiemalt. See haakub ka sellega, et mida teadmispõhisem on meie ühiskond, seda suurem tõenäosus on meil paremini elada. 

Targast eluviisist rääkides, sel hetkel kui sinust sai TLÜ rektor, siis inaugureerimise aktusel pidas kõne ka president Kersti Kaljulaid ja tema esitas sellise ootuse või lootuse, et TLÜ-st võiks saada education valley, kuhu tulevad inimesed üle maailma kokku õppima sellist inimeseks olemise kunsti. Ja kui me seda kõnet järele vaatasin, siis mulle tundus, et kui Kersti Kaljulaid sellest rääkis, siis sina noogutasid kaasa ja mulle tundus, et sinu arvates on see hea mõte. Kuidas meil selle education valley loomisega läheb? 

Jaa, tema mõtles selle all ilmselt seda, et me ei vii ellu mitte ainult inimeseks olemise mõtet, vaid täpsemalt oleme haridusteadusliku mõtte eestkäijad ja oleksime nähtavalt nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ja see on endiselt siht mille poole me püüdleme ja me tahame, et meie haridusteadlased oleksid nähtavamad ja et meie tegevused kajaks rohkem igalt poolt vastu. Ma ise olen sinna panustanud sellega, et meil on haridusinnovatsiooni prorektor ja sellega peaks olema märk selgelt maha pandud, et see on selle rektoraadi jaoks oluline teema. Ma tegelikult ei tahaks  taandada TLÜ rolli üldsegi ainult haridusteaduse eestvedamisele, sest  mulle tundub, et meil on ka teisi väga olulisi valdkondi, milles olla sama nähtav nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Ma olin sellega nõus, samas ma ei tahaks taanduda haridusteaduste rollile, kuigi ma pean seda väga oluliseks TLÜ tugisambaks.

Sinu rektoriks tulemise ajal on ülikooli rektoraat oluliselt laienenud. Kuidas on see kooskõlas kokkuhoiupoliitikaga, mida me ajada püüame? 

Ma arvan, et see suureliikmeline rektoraat jätab mulje, et me oleme rektoraati kaks-kolm korda suurendanud ka finantsilises mõttes ja siis tundubki, et kokkuhoiupoliitikaga ei ole siin midagi pistmist. Samas kui me võrdleme praegust rektoraati eelmisega, siis eelmises rektoraadis oli 4 prorektorit ja rektor, praegu on samuti. Rektoraadi juurde toodud valdkonnajuhid jätkavad ka oma senise tööga, seega nii õppeosakonna kui ka personaliosakonna juhatajad teevad oma senist tööd. Nad on lihtsalt rektoraadis kohal ja aitavad kaasa. Uus koht on meie ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde valdkonna juhtimine ning selle valdkonna toomine rektoraadi juurde – see on tõesti midagi, mida on tehtud rohkem. See vajadus on seotud sellega, et me ühiskonnas enam ainult ei räägi, et teadmussiire on oluline, vaid lähiaastatel on avanemas ka uue perioodi teadmussiirde meetmed, mille jaoks meil on vaja inimest, kes on kõigi protsesside juures ning neid ülikooli vahendaks. Tegemist on kohaga, kus liiguvad väga suured rahad ja lootus on, et sellest tõuseb meile suuremat kasu.

Kuidas suure rektoraadi juhtimine läinud on? Saad sa sellega hakkama? 

Vahelduva eduga. Suurema kollektiivi juhtimine on alati keerulisem kui väikese. Kui me võtame laua taha kolm kuni viis inimest, siis seda seltskonda saab juhtida ühtmoodi ja kui laua taga on kümme inimest, siis seda on juba palju keerulisem hallata – ühist sihti hoida ja ka ühtset töökultuuri juurutada. Täna mulle tundub, et oleme toimima saanud päris tegusa meeskonna. Ega me iga kord kõiges ei õnnestu ja iga kord ei tule ka omavaheline koostöö välja, aga ikkagi aina rohkem. Mulle tundub, et sellise suure laua eelis on see, et laua ümber on koos rohkem teadmisi ja see tähendab, et me teeme vähem niisuguseid otsuseid, mida tuleb väljastpoolt tuleva tagasiside pealt korrigeerima hakata. Meil on inimesed juba otsuse sündimise juures. Lootus on, et otsused on täna tänu laiale sisendile läbimõeldumad ja informeeritumad. Me oleme ka piisavalt erinevad, et osata erinevaid intuitsioone, mõtteid ja sisendeid kokku tuua. Samal põhjusel on ka meeskonna käivitamine raskem kui väiksemas koosseisus. 

Eelmise aasta lõpus otsustasite rektoraadiga alandada ülikooli linnakus temperatuuri ka siis kui inimesed siin õppisid. Kool oli pikemalt kinni kui muidu. Selle tulemusel kirjutasid tudengid avalikult, et ülikoolist on saanud surnukuur, sest õppida on lihtsalt nii külm. Oli see otsus rektoraadi poolt õnnestunud? 

Mina lugesin ka seda surnukuuri lugu ja temperatuuri alandamine polnud isegi rektoraadi otsus, ma viisin selle senatisse, et saada laiemapõhjalist kinnitust sellele, kaasasjaga  edasi minna või mitte. Kui minul oli dilemma, et meil on ühelt poolt vaja luua ja hoida keskkonda, mis võimaldab akadeemilist tegevust ja teiselt poolt on vajadus kokkuhoiuks – millistele kompromissidele minna? Senat lisas arutelude käigus ka moraalse mõõtme, et oludes, kus ümberringi kõik tegelevad sarnase kokkuhoiuga ja meil on lausa riiklikult strateegiline eesmärk oma energia kulutusi vähendada, siis tundus ka moraalselt vajalik selle kokkuhoiu peale minna ja seda mitte ainult pragmaatiliselt ja materiaalselt. Ma ise nõustun samuti selle argumendiga ja see on praegu meie panus sellise poliitilise olukorra lahendamisse – kuigi see on kindlasti ebamugav.