Ivar Veskioja: Ülikool on lisaks teadusasutusele ka oluline isiksuseks kujunemise keskkond

Märtsis tähistab Tallinna Ülikool oma 18. sünnipäeva ja palusime ülikooli loomise juures olnud inimestel jagada mälestusi ja põnevaid juhtumisi sellest perioodist. Oma mõtteid jagab Tallinna Ülikooli vilistlane ja endine üliõpilasesinduse juht Ivar Veskioja.

Foto: Ivar Veskioja

Kui mõtled 2005. aastale – millised olid Sinu arvates toona Tallinna Ülikooli peamised rõõmud ja mured?

Tudengite, professuuri ja töötajaskonna mured erinesid siis ja ilmselt ka praegu. Rääkida saan ainult tudengkonna eest. Tudengitele tegi rõõmu Riigikogu otsus ülikooliseaduse muutmisega anda ülikoolile nimeks Tallinna Ülikool. Tartu Ülikooli rektor ja haridusminister oli korralikult võidelnud selle eest, et ei oleks Eestis teist ülikooli nimega teadusasutust. Üliõpilaskond ja ülikooli juhtkond omakorda võitlesid poliitikutelt välja õiguse olla Tallinna Ülikool, mitte linnaülikool. Samuti rõõmustas uudis uue maja ehitusest vanade majade müügi järel, oli muutuste kevade hõngu vanades õppehoonetes. Balti Filmi- ja Meediakooli rajamine oli ka üks neist asjadest, mis tekitas kevadise paisu tagant välja saamise õhinat. Muret tegi tudengitele toimetulek kasinate õppetoetuste juures, toimetulekutoetuse mittemaksmine tudengitele ning ka ühiselamute kohutav olukord. Uue õppehoone rahastuseks valitsuse toetuse kadumine käis enamuse tudengite peadest üle, kuid ka seda sai ministrile ette heidetud üliõpilaskonna poolt.

Kes olid sel ajal ülikooli võtmeisikud ja milles seisnes nende panus?

Ülikooli võtmeisikud olid Mati Heidmets, Leif Kalev, Tõnu Viik, Rein Raud, Priit Reiska ja Heli Mattisen. Oma ametikohajärgses töös silmapaistmisele lisaks sai tänu neile sündida uue nimega ülikool. Samuti sai alguse tugev koostöö hästi organiseerunud üliõpilaskonna ja ülikooli juhtkonna vahel, mis oli suur üleminek üliõpilasesinduse toas veini joova seltskonna järel. Üliõpilaskonna võtmeisikud olid Lauri Läänemets, Janne Jakobson ja Eimar Veldre. Tänu neile sai üliõpilaskonna tegevus oluliselt professionaalsemaks ning meedias hästi kajastatuks, mis oli oluline pinevatel hetkedel ülikooli loomise käigus.

Milline oli toona ootus – milliseks asutuseks pidi ülikool kasvama? 

Tudengitel ei olnud lisaks õhinatele mingit detailset visiooni ülikooli tulevikust olemas paberil või peas. Idealistidena ei näinud me mingit põhjust, miks Eestis ei võiks olla teist Tartu Ülikooli mõõtu teadusasutust, kus oleks Tartust vabam akadeemiline egalitaarne õhkkond ja tugevam rahvusvahelisuse mõõde. Üliõpilaskonna juhtkonnas oli selge arusaam, et ülikool on lisaks teadusasutusele, kus viiakse läbi õpet, ka oluline isiksuseks kujunemise keskkond, kus on oluline kogeda ja õppida teistelt ülikooli liikmetelt aktiivseks kodanikuks ja uurijaks olemist.

Kui võrdled toonaseid ootuseid tänase reaalsusega, siis kuidas need kooskõlas on?

Kuivõrd minu kontaktid ülikooli perega on jäänud napiks, on mul raske tänast reaalsust isegi subjektiivselt hinnata. Üliõpilaskonna puhul on mul mõningasi tähelepanekuid, kuid need ei ole midagi, mida avaldada sooviks. Tagantjärgi vaadates tundub rohi alati rohelisem olevat enda ajal. Ülikool on TalTechi eeskujul proovinud konsolideeruda üheks akadeemiliseks linnakuks, mis on igati mõistlik. 

Milline on olnud Sinu arvates Tallinna Ülikooli kujunemisloos kõige märgilisem sündmus? Miks just see?

Tudengina tundusid märgilised kõik rahvarohked sündmused, kus ise sai kaasa löödud ja uue ülikooli loomise eufooriat kogeda. Märgilisemad neist olid väljasõit Viljandisse, Riigikogu hääletus ja ülikooli sünni tähistamine. Ühtegi neist eraldi ei oska välja tuua, kuid tudengkonna viimine parlamenti tundus olevat oluline kaalukausside nihutamiseks Tallinna kasuks.

Kui Sina oleksid täna Tallinna Ülikooli juhitüüri käsutaja, siis kuhu poole ülikooli kurssi suunaksid? Miks nii?

Ülikoolis käsutamisega midagi juhtida pole lootust. Vaja on igasse rolli innustavaid liidreid, kellele soovitakse järgneda ja mööda minna. Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi õppinud inimesena teeb mulle muret ühiskonnateaduste nõrk positsioon poliitiliste otsuste vastuvõtmisel. Mõjuhinnanguid ei tohiks lasta koostada samadel ametnikel, kes on huvitatud enda eelnõu Riigikogust läbi saamisest. Igasuguste ühiskonda puudutavate otsuste puhul peab mõjuhinnanguid koostama teadlaskond, kellel on vajalik kompetents uuritavale metodoloogiliselt lähenedes uuritava kohta midagi ka teada saada. Teaduse ja kõrghariduse rahanappust lahendamata on raske isegi uute õppejõudude järelkasvu tagamine. Kui minu ajal oli mureks tudeng, kes täiskohaga tööl käib, siis täna oleme ilmselt jõudnud selleni, kus ka õppejõud töötavad mitmel kohal. Ühiskonnateadused ei ole riigi juhtkonna arvates vajalikud või ei vääri rahastamist. Noortel teadlastel sisuliselt puudub lootus mahukaid ühiskonnaalaseid uuringuid läbi viia. Sisuliselt tähendab see seda, et rektoraat peab teadustöö uuele tasemele viimise asemele mõtlema välja, kuidas lahendada teadlaskonna palkade ja küttearvete küsimused.

Tule Tallinna Ülikooli sünnipäevale