Rohkem kui kümme aasta tagasi meie seast lahkunud TLÜ professor Jaan-Mati Punning on öelnud: „Kõik loodusnähtused ja -protsessid on omavahel nii tihedalt seotud, et nende lahterdamine või kitsaste piiride etteseadmine viib paratamatult lihtsustamiseni ja naiivsete ettekujutuste tekkimiseni.“

Seda väga olulist mõtet saab laiendada ka sotsiaalsetele, inimühiskonda puudutavatele süsteemidele. On ju sotsiaalsed ja kultuurilised protsessid üks osa looduslikest ning neid kõiki iseloomustavad komplekssete süsteemide omadused. Nii viib meid ka erialade lahterdamine akadeemiliste distsipliinide piiride põhjal meid lihtsustamisteni ja naiivsete, vahel ka ohtlike ettekujutuste tekkeni.

Just komplekssete süsteemide tundmine aitab meil teha targemaid valikuid nii keskkonna kui ka kultuurilise, sotsiaalse ja ka majandusliku jätkusuutlikkuse mõistes. Kui 1987. aastal avaldatud Brundtlandi raportis „Meie ühine tulevik“ esitleti jätkusuutlikkuse mõistet: „jätkusuutlik areng on niisugune praeguse põlvkonna vajaduste rahuldamine, mis ei tee seda tulevaste põlvkondade vajaduste rahuldamise arvelt“, mõisteti jätkusuutlikkuse vajadust peamiselt taastumatute loodusressursside jätkumisena.

Praeguseks on selge, et meil ei saa iial otsa ükski taastumatu loodusressurss nagu nafta või põlevkivi, kuid mitmed looduslikud hüved, mida me oleme harjunud taastuvateks pidama – nagu näiteks puhas vesi või bioloogiline mitmekesisus –, võivad otsa lõppeda kiiremini kui me karta oskame. Samuti on selge, et lisaks looduslikele protsessidele on inimkonna jätkusuutlikkuse seisukohast üliolulised ka sotsiaalsed aspektid: võrdõiguslikkus, aus töötasu, õigus eneseväljendusele, haridusele jne.

Eesti riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“, mille koostamist juhtis Tallinna Ülikool ja mille üks juhtekspertidest oli ka prof. Punning, määratles väikerahvale olulisena ka kultuurilise jätkusuutlikkuse aspekti. Nüüdseks on selgeks saanud ka see, et jätkusuutlikkuse erinevad aspektid – ökoloogiline, sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline – on omavahel hierarhilistes suhetes. Meie peame oma sotsiaalsete ja kultuuriliste suhetega mahtuma ökoloogiliste suhete sisse ja majandus peab mahtuma omakorda meie ökosüsteemide ja ühiskonna sisse. Praegu on need suhted paraku vastupidised – majanduslikke eesmärke peetakse otsuste tegemisel kõige kaalukamateks ja raha jätkub kultuuri ning keskkonnakaitseks vaid alles siis, kui majandus korras on. Just selliseid naiivseid ettekujutusi ja lihtsustamisi pidaski professor Punning ühiskonnale ohtlikuks. Tagajärgi võime näha enda ümber kasvõi möllava pandeemia näol. 

13. märtsil möödus 81 aastat Jaan-Mati Punningu sünnist. Professor Punning oli geoteaduste suuna käivitaja Tallinna Ülikoolis, tema eestvedamisel loodi Ökoloogia Instituut, millest praeguseks on kujunenud ökoloogia keskus. 

Aasta tagasi ehk 13. märtsil 2020 pidi toimuma professor Jaan-Mati Punningu 80. sünniaastapäevale pühendatud konverents. Paraku kuulutati eelneval ööl Eestis välja eriolukord. Tühistasime konverentsi ja jäime paremaid aegu ootama. Üritus toimus sügisel ja juba virtuaalsel kujul. Tänu sellele on konverents aga täies mahus järelvaadatav.

Tartu Kultuurkapital aga kuulutab välja konkursi Jaan-Mati Punningu sihtkapitali stipendiumile. Eesmärk on toetada loodusgeograafia ja sellega seotud erialade põhiõppe viimase aasta üliõpilaste, magistrantide, doktorantide ja järeldoktorantuuris õppivate noorteadlaste teadusalaste eesmärkide saavutamist. Taotlemise tähtaeg on 29. märts ja stipendium antakse üle aprillis Geograafia Seltsi aastakoosolekul. Täpsema info ja juhised kandideerimiseks leiad SIIT.