Milline seis on täna õpetajatega, palju tuleb noori Tallinna Ülikooli keemia õpetajaks õppima?

Tegelikult on seis natuke nukker ja me ei saa selle arvu üle rõõmustada, parematel aastatel on gümnaasiumi keemia õpetajaks õppimas kolm üliõpilast, mõnel teisel vaid üks. Selge on see, et neid on vaja rohkem.

Kas vähene üliõpilaste arv on vaid keemia õpetajate puhul mureks?

Kindlasti ei ole seis rõõmsam ka füüsika õpetajatega. 

Mida tuleks muuta selleks, et oleks rohkem just õpetajaks õppijaid?

Mul oli sel nädalal üks mõtlemapanev jutuajamine ühe abituriendiga. Ta on kogu aeg rääkinud, et ta tahaks õpetajaks saada, ja just keemiat ning matemaatikat õpetada. Aga nüüd ta tuli jutuga, et ta vist ikka ei lähe õpetajaks õppima, sest vanemad arvavad, et sellisel juhul ei tule ta oma eluga toime. Seega mõtlemine, et õpetajaamet ei toida ära, on palju levinud.

Miks ei ole keemia õpetajaks õppimine inimestele atraktiivne?

Neid inimesi, kes keemiat või ka füüsikat õpivad, läheb vaja ka mujal ja seal on palk sageli kõrgem. Õpetajaamet ise on vastutusrikas ja oleme täheldanud, et paljud, kes tulevad keemia- või füüsikaõpetajaks õppima, on “teise ringi” üliõpilased ehk sageli on õpetajaks õppijad n-ö karjääripöörajad. Nad on juba oma esimese töökogemuse mujal kätte saanud ja on tekkinud soov ühiskonnale midagi tagasi anda. Mitmed sooviksid olla õpetajad  missioonitundest, et see oleks n-ö hobi, mida tehakse mõned tunni nädalas põhitöö kõrvalt.

Mida teha selleks, et mõne aasta pärast oleks keemiaõpetajaks õppijaid rohkem kui kolm?

Ma ise ootan siinkohal ka tuge riigilt, sest vaja oleks uuesti süsteemi, kus õpetajaks õppijatele on eraldi stipendiumid. Kui ma ise õpetajaks õppisin, siis oli riiklikult võimalik õppelaenu tagasimaksmise soodustust saada ehk kui ma õpetajana tööle läksin, siis tasus minu eest laenu riik. See omakorda tähendas seda, et paljud minu ajal õpetajaks õppijad läksid ka õpetajana tööle, vähemalt mingiks ajaks, sest siis ei pidanud ise õppelaenu tagasi maksma. Eeltoodu omakorda viis selleni, et õpetajaamet sai tuttavaks ja hakkas meeldima ning jäädigi õpetajaks.  

See kindlasti aitab kaasa õpetajate puuduse leevendamisele, sest just alguses on õpetaja olla raske. Keeruline on hoida distsipliini, olemas võivad küll olla ainealased teadmised, kuid arendamist vajab teadmiste edasi andmise oskus. 

Sa töötad ise täna Gustav Adolfi gümnaasiumis keemia õpetajana. Mis selle töö huvitavaks teeb, miks tasub see amet valida?

Tegelikult on väga raske seda sõnades edasi anda, aga kui ma kooli lähen, siis ma tegelikult ei tea kunagi millega mu päev lõppeb. Mulle meeldib, et mul on erinevaid väljakutseid – mul on selliseid noori, kes mind alati oma suurepäraste mõtetega üllatavad. Nad mõtlevad teisiti kui mina nende vanuses ja julgevad oma mõtteid ka avaldada. Ma saan koolist midagi, mida ma ei oska täpselt kirjeldada, kuid ma ei oska seda ka millegi muu vastu vahetada. See on rahulolu, see on selline emotsionaalselt hea tunne. 

Mis on õpetajatöös sinu jaoks keeruline?

Minu jaoks on kõige keerulisem kui klassis on palju selliseid õpilasi, kes tegelikult õppimist ei naudi. Lisaks on keeruline on ka nendel hetkedel kui mõned vanemad tulevad ja teevad etteheiteid, kuid samas nad ei tea tegelikult tausta. Näiteks võivad ka lapsevanemad tekitada erinevaid pingelisi olukordi. 

Samas ei tohi unustada rahulolutunnet, mis tekib õpetajaameti juures kui vaatad 12. klassi õpilasi, keda oled aastaid õpetanud, kes hakkavad kooli lõpetama ja saad aru, et oled nende noorte inimeste kujunemisse panustanud. Veel eriti head meel on neil hetkedel kui see noor tuleb ja ütleb aitäh toredate tundide eest ja tahab minna edasi loodusteadusi õppima. 

Meil on Eestis palju räägitud sellest, et meil on õpetajate puudus ja paljud inimesed on läinud kooli õpetajaks, kuid neil puudub vastav kvalifikatsioon. Mida võiks nendele inimestele soovitada?

Neile võiks soovitada, et tulge ikka ülikooli ja omandage ka kvalifikatsioon. Kindlasti nõuab see head ajaplaneerimist ja ma ise olen töötanud ülikooli kõrvalt õpetajana ning seda teeb täna ka mu poeg. See on võimalik, kuid sellisel juhul ei tohi koolis võtta liiga suurt koormust ja endale seatud “tunniplaanist” tuleb kinni pidada. Kindlasti tasub täpsemalt uurida, millised võimalused igal õppekaval on. Õppima võiksid tulla kõik, kellel on soov ühiskonda panustada ja õpilastele oma teadmisi edasi anda.