Kui mõtled 2005. aastale – millised olid Sinu arvates toona Tallinna Ülikooli peamised rõõmud ja mured?

Rõõm oli muidugi ülikooli tekkimine ning selleni viinud laiema mõistmise ja avaliku toetuse saavutamine, samuti ülikooli koondunud inimeste tegutsemisrõõm ja uute mõtete paljusus. Mure oli, et see nüüd võimalikult hästi praktiliselt teostuks ja tekkinud ootused saaksid edasiviivas võtmes vastatud.

Kes olid sel ajal ülikooli võtmeisikud ja milles seisnes nende panus?

Ülikooli eeltöid koordineerisid eeskätt Mati Heidmets ja mina. Sisemised võtmeisikud olid ühinevate ülikoolide ja teadusasutuste juhid ning laiemalt juhtkonnad, kes pidid jõudma piisava konsensuseni. Täpne isikutering vaheldus, sõltuvalt sellest, mis üksused parajasti ühinemist arutasid, eeltööde lõpuajal osalesid eeskätt Rein Raud, Priit Raudkivi, Tõnu Viik, Kersti Markus, Peeter Normak ja Heli Mattisen. Teostuse mõttes oli oluline roll kogu tollasel Tallinna Pedagoogikaülikooli rektoraadil, dekaanidel ja keskosakondade juhatajatel. Meenutaksin hea sõnaga ka Kalle Liikvarti, Hille Erikut ja Tiiu Rumenit, kes tegutsesid spetsialistitasandil.

Välimised võtmeisikud olid erakondade juhid ja saadikurühmad, toetajad olid eeskätt Res Publica, Keskerakonna, Rahvaliidu ja sotsiaaldemokraatide inimesed, nimeliselt näiteks Ott Lumi, Taavi Veskimägi ja Peeter Kreitzberg. Reformierakond oli lõhki, tallinlased eesotsas Rein Langiga toetasid, tartlased olid vastu. Veel üks väline võtmeisik oli toonane haridusminister Toivo Maimets, kes püüdis Tallinna Ülikooli tekkimist ära hoida. Oluline roll oli ka toonasel peaministril Juhan Partsil, kes asus ülikooli toetama, mis võimaldas edasi liikuda. Partsi aega jäi tähistama vähemalt kaks pika mõjuga võtmeotsust: Euroopa Liiduga ühinemine ja Tallinna Ülikooli tekkimine.

Olulised toetajad olid ka üliõpilasesindajad ja mitmed avaliku elu võtmeisikud, olgu siis massimeedias, haridusvaldkonnas või mujal. Nii näiteks tasakaalustas Jaak Aaviksoo juhitud Tartu Ülikooli vastuseisu Tallinna Tehnikaülikooli rektori Andres Keevalliku mõõdukas positiivsus. Kõiki ei jõua nimeliselt välja tuua, aga eks nad oma panust teavad ja aitäh selle eest taas kord!

Milline oli toona ootus – milliseks asutuseks pidi ülikool kasvama?

Mõte oli luua uuendusmeelne ja Eesti elu edasiviiv ülikool, mis aitaks meid areneda targema, vabama ja terviklikuma ühiskonna ning riigina läänelikus võtmes ning kujundaks ülikooli uue rolli ühiskonna arengusse panustajana.
Samuti tahtsime Tallinnas vaimupotentsiaali kokku tuua ja võimendada, et ka pealinnas oleks Eesti omariiklust ja omakultuuri toestav intellektuaalne keskkond.

Kui võrdled toonaseid ootuseid tänase reaalsusega, siis kuidas need kooskõlas on?

Lootus Tallinnas intellektuaalset ressurssi kokku tuua ja võimendada on vähemalt osaliselt õnnestunud, eriti saame sellest rääkida humanitaarteadustes. Võrreldes kahe kümnendi taguse ajaga on õppe- ja teadustöö Tallinna Ülikoolis ühtlasemalt korraliku tasemega. Laiemaks mõjuks on olnud ka sotsiaal- ja humanitaarteadusliku hariduse taseme paranemine Tallinnas tervikuna ning arvukate uute vilistlaste kaudu suurenenud asjatundlikkus avaliku sektori mitmetes valdkondades.

Lootsime ka ülikooli füüsilise taristu paranemist ja võrreldes kahe kümnendi taguse ajaga on siin saavutatud suur edasiminek.
Samas pole ootused kuigi hästi teostunud selle osas, et oleksime tugev uuendusvõimeline toimija, kes nii enda eeskuju kui ka teadmuse levitamisega Eesti elu edasi viiks. Viimasel kümnendil on ülikooli kahjuks suuresti iseloomustanud sissepoole pööratus ja bürokraatlik domineerimine, mis on tähendanud tagasiminekut nii avaliku rolli kui ka akadeemiliste arenguvõimaluste osas. Samuti on ülikool vaesunud. Eks paistab, kuivõrd uus rektoraat suudab seda muuta.

Milline on olnud Sinu arvates Tallinna Ülikooli kujunemisloos kõige märgilisem sündmus? Miks just see?

Sisemise enesemääratluse mõttes oli ehk kõige märgilisem Tallinna Ülikooli suunas liikumise kokkulepete allkirjastamine 15.05.2002. Sellest edasi oli meil olemas piisav huvitatute ring ja selgus arengusuundades.

Ülikooli teke kui sündmus oli kahekihiline. Esmalt lihvisime eelnõusid ja taustamaterjale, esitasime need teist korda ja tegime kevadel 2004 kohtumised Riigikogu fraktsioonide ja kesksete otsustajatega, jõudes piisava mõistmise ja toetuseni. Teiseks töötasime alates sügisest selgitustööga avalikkuses, mis toetas asjakohase eelnõu menetlemist ning viis lõpuks selle vastuvõtmiseni Riigikogus ja jõustumiseni 18.03.2005.

Mõnda asja on ikka veel vara rääkida.

Kui Sina oleksid täna Tallinna Ülikooli juhitüüri käsutaja, siis kuhu poole ülikooli kurssi suunaksid? Miks nii?

Ülikoolil on praegu kolm keskset väljakutset. Esiteks tuleb luua viisid sisemise intellektuaalse ressursi ja energia konstruktiivseks avaldumiseks, mis on arenguvõime aluseks. Siin on eeskätt küsimus akadeemiliste töötajatele ja tegevussuundadele võimaluste avamises ja selleks senise managerialistlik-bürokraatliku juhtimiskorralduse muutmises või täiendamises.

Teiseks on vaja uuesti välja arendada ülikooli avalik roll ning kasutegur Eesti ühiskonna ja riigi arengu toetaja ning eestvedajana. Selleks tuleb luua targad ja jätkusuutlikud partnerlussuhted avaliku võimu asutustega ning jõuda ülikooli kui teadmuskeskuse rolli märkamise ja hindamiseni avalikkuses. See ei ole lühiajalise kampaania küsimus ja vajab samuti juhtide poolt eestvedamist ja toestamist.

Kolmandaks peab leidma lahendused, et tuua ülikool vaesusest välja või esimeses järgus vähemalt vaesust leevendada. Lisaks riigieelarvest eraldiste taotlemisele tuleb rohkem tarka tähelepanu pöörata ise tulude teenimisele ja selle kaudu oma tegevuste lisandväärtuse suurendamisele, samuti võrgustumisele ressursirohkete partneritega, kes saavad ülikooli põhitegevuste ja –pädevuste kaudu nii enda kui ka ülikooli tulusid võimendada.
Need arengud peaksid võimaldama ülikoolil kujuneda uuendusmeelseks ja Eesti elu edasiviivaks teadmuse ning vaimuelu keskuseks, mis on töötajatele motiveeriv, rahvusvaheliselt võrgustunud ning mille roll on laiemalt mõistetud ja tunnustatud – nii nagu seda käivitamisajal kavandati. Mõistagi pole see ühekordne pingutus, vaid saab põhineda seda võimaldaval jätkusuutlikul korraldus- ja arengumudelil.