Hea ülikoolipere! Mõelgem, me oleme 15-aastased. Paras tiinekaiga, eks ole?

Kui ise sellele ajale tagasi mõtlen, käib üle nii mitmeidki emotsioone. Naer, piinlikkus, rõõm, nutt, esimene südamemurdmine, saavutustunne… Usun, et midagi sarnast võib ka näha siis, kui ülikool kümne aasta pärast iseendale tagasi vaatab. Välja arvatud muidugi üks asi – piinlikkustunne. 

Ma olen tohutult õnnelik, et Tallinna Ülikooli õppima tulin. TLÜ on minu arvates üks lahedamaid ülikoole maailmas, kindlasti aga Eestis. Mulle meeldib väga näha, kuidas iga päev arenetakse positiivses suunas. Tagasisidet väärtustatakse, kasutada olevate ressurssidega tehakse kõik, mis võimalik.

Leian igast päevast ülikoolis midagi head ja rõõmsat. Tunnen, et mind ümbritsevad samasuguse suhtumisega inimesed. Eriti hea meel on mul tänasel päeval ja praeguses olukorras, et üksteist toetatakse päriselt, infot antakse võimalikult palju ja nii kiiresti kui saab. On ju erakordselt oluline nii probleeme kui ka häid praktikaid üksteisega jagada. 

Minu ja ilmselt ka paljude teiste üliõpilaste elus on hetkel esimene tõeline kriis. Palju on küsimusi: mis saab edasi, kuidas toime tulla, kuidas ma käituma peaksin, kuidas saaksin ümbritsevatele toeks olla? Ülikool on mulle seni päriselt toeks olnud - jaganud õpingutega seonduvat teavet, suunanud kõikide küsimustega õigete inimeste poole, teavitanud muudatustest võimalikult kiiresti ja efektiivselt. Suheldes erinevate instituutide erialade ja õppeaastate üliõpilastega tundub see kogemus õnneks olevat valdaval enamusel.

Mu soov ülikoolile järgnevaks 15 aastaks ja ka sellele järgnevaks ajaks on samas vaimus jätkata. Nähes pidevat soovi saada paremaks, mõelda kastist välja ja pakkuda head haridust, loodan siiralt, et see mõtteviis ainult kasvab. On igati loomulik, et noor teeb vigu, laseb end mõjutada väliskeskkonnast, astub vahepeal natuke vales suunas, kuid siis õpib sellest ja sammub pea püsti edasi. On igati mõistlik, et ülikool teeb sedasama. 

PS! Saigi kõik oluline öeldud ilma kordagi sõna ´koroona´ kasutamata.