Roheline ülikool

Marko Vainu: tähtsam on see, mida sa ei tee

Loodus- ja terviseteaduste instituudi teadur Marko Vainu räägib oma suurimast panusest planeet Maa elukõlblikkuse püsimisse.

Tallinn

Kui Eesti inimestelt küsida, mida keskkonnahoidlikku nad teevad, on kõige sagedasem vastus, et sorteerivad pürgi. Ka mina sorteerin prügi. Kuid maailma päästmiseks on tunduvalt olulisem püüelda selle poole, et oleks võimalikult vähe, mida sorteerida. Seega ise pean oma suurimaks panuseks planeedi elukõlblikkuse püsimisse asju, mida ma ei tee, kui neid asju, mida teen. 

Nimelt ei osta ma asju, mida tegelikult vaja ei ole ja kasutan võimalikult kaua neid, mis juba olemas on, mis töötavad ja on terved. Seetõttu olen ilmselt viimane inimene Eestis, kellel on nii linnas kui ka suvekodus kineskooptelerid. Mul on 21 aasta jooksul olnud ainult kolm mobiiltelefoni, uusi riideid ostan aastas vaid paar ühikut, mööblit üliharva. 

Lisaks keskkonnahoidlikule mõtteviisile on mul väikese ringlusega elustiili lihtne harrastada ka seetõttu, et kiindun asjadesse, mis tükk aega olemas on olnud ning ei tunne tungi neid uuemate vastu välja vahetada. Kohvitopse ei teki mul aga seetõttu, et kohvi kui ebatervislikku jooki ma lihtsalt ei joo. Ainult keskkonnateadlikkusest motiveeritud prügitekke vähendamise tegevuseks võib lugeda seda, et kulinaarialetist ostan sooja toitu ja salatit enda korduvkasutatavatesse karpidesse. 

Ka transpordivahendite kasutamisel proovin kulutada nii vähe taastumatuid loodusvarasid kui mõistlikult võimalik. Minu põhiline liikumisvahend linnas on jalgratas ja seda läbi aasta. Talvel panen alla naelrehvid ning kasutan võimalust rattaga sõites ka mõttetegevust rakendada. Kui plusskraadide juures saab rattaga sõita nö. automaatselt ehk selle peale mõtlemata, siis miinuskraadide ja lumega tuleb vaatamata naelrehvidele pidevalt analüüsida, millise kiirusega kurve võtta ja millist trajektoori valida. Seega on talvine rattasõit linna vahel palju vaheldusrikkam kui suvine. 

Ka treeningu eest

Ratas on ka see, mis mind eelkõige suvekodus olles loodusesse pildistama viib. Autot kasutan ainult pikemateks sõitudeks ja olukordades, kus on vaja linnas vedada midagi sellist, mis seljakotti ära ei mahu. 

Rattaga saab liikuda kiiremini kui jalgsi, samas ei kuluta see liikumisviis raha nagu autosõit, ega sõltu ühistranspordi graafikutest. Lisaks pakub see füüsilise aktiivsusena vaheldust hommikust õhtuni arvuti taga istumisele ilma, et peaks trennis käimisele eraldi aega kulutama. 
Tõestamaks, et rattaga saab edukalt teha ka tarbesõite, toon näite lõppenud suvest, kui võtsin ühel päeval ette 60 km rattaringi mööda suvekodu ümbruskonnas olevaid aiandeid ja aianduspoode ning toimetasin lõpuks seljakotis koju kolmest erinevast kohast ostetud estragonpuju, lavendli ja mägisibula taimed.  

Mis sa neist niidad!

Taimede kaudu jõuame järgmise tegevuseni, mida võiks samuti nimetada keskkonnahoidlikuks. Nimelt pean ma oma suvekodus aeda. Kui iluaiandus maailma päästmisse ei panusta, siis tarbetaimede kasvatamine mõnevõrra küll. 

Sibula ja küüslaugu aastavarud ning suvised kurgid, maasikad, vaarikad, sõstrad, tikrid ja maitsetaimed kasvatan ilma kahjuritõrjevahenditeta ise. Nagu eelmistegi valdkondade puhul, pole ka aiandusega tegelemise peamine motivaator keskkonnahoid, vaid vanaema pärandi hoidmine ja asjaolu, et taimedega tegelemine mulle lihtsalt meeldib. Keskkonnahoidlik aspekt lihtsalt kaasneb iseenesest. 
Suvekoduga seotud teadlik keskkonnahoidlik tegevus on mul aga aastaid kestev majanaabrite veenmine, et õitsvaid taimi ei tuleks niita. Kõiki põõsaid ei peaks pügama nii korralikult, et need õitseda ei saa ja üleüldiselt võiks hoov olla mõnevõrra “korratum”. Põhjuseks asjaolu, et lisaks inimliigile on planeedil Maa õigus elada ka miljonitel teistel liikidel, kelle elualadele inimesed järjest intensiivsemalt sisse tungivad.

Rõõmu ja kurbuse küsimus

Nagu nendest näidetest näha, ei tulene minu eluviisi keskkonnahoidlikud aspektid enamalt ainuüksi soovist olla “roheline”, vaid sel viisil elamine suurendab minu heaolutunnet, seda erinevatel põhjustel. On ju inimeste tegevuste kõik põhjused taandatavad sellele, et iga teo eesmärk on suurendada iseenda heaolu ehk õnne- või rahulolutunnet. Tegevused, mis seda pakuvad, võivad olla aga väga erinevad. Kas need on kaasasündinud või elu jooksul omandatud, pole ma veel aru saanud. 

Meie maailm kihutab tarbimishuku poole ju sellepärast, et üldiselt tekitab inimestes mingi uue asja saamine suuremat rõõmu kui kaua kasutatud asja äraviskamine kurbust. Samuti on uuest asjast saadav heaolutunne enamikel millegipärast suurem kui heaolutunne teadmisest, et vana asja lõpuni kasutades tehakse keskkonnale head. 

Sama on ka näiteks muru niitmisega – suurem osa inimesi tunneb ühtlaselt madalaks niidetud murukõrbe nähes, et see on nii ilus. Neil on seda vaadates hea olla. Mingi väike osa “normaalsusest” kõrvale kaldujaid tunneb aga suuremat rõõmu hoopis õitsva rohttaimevälja vaatamisest, kuna neil on teadmine, et selline õu pakub elupaiku ka teistele liikidele. 

Miks ma niisugune olen?

Seda, et minu sisemine heaolumootor on üldiselt levinust oluliselt erinev ka väga paljudes teistest eluvaldkondades, tean ma juba pikka aega. Miks see nii on läinud, on saladus ka minu jaoks. Samas see, kas või kui palju ma midagi teen või ei tee, suurt pilti mingilgi määral ei muuda. Inimlik ahnus ja mugavus viivad lõpuks niikuinii tagajärgedeni, mis inimliigi eksistentsile lõpu teevad. Aga eks Maa saab ka pärast inimeste kadumist hakkama ja elurikkus taastub mingis teises kombinatsioonis. 

Võib öelda, et see on evolutsiooniline paratamatus, kuna pole põhjust arvata, et mõni teine liik käituks teisiti, kui neil oleks samasugused võimalused planeeti enda lühiajaliseks hüvanguks ümber korraldada. Minusugused on aga evolutsiooni tupiktee.

Võti, kuidas maailma tarbimishukku mõnevõrra edasi lükata, on jõuda selleni, et võimalikult suur osa inimestest seadistaks end ümber ning hakkaks tundma suuremat rõõmu keskkonnahoidlikust käitumisest, mitte aga ohjeldamatule tarbimisele ja elurikkuse vähendamisele orienteeritud käitumisest. Samas: arvamus, et inimestel kui mõistusega olenditel on olemas vaba tahe ja suutlikkus teha otsuseid, mis nende enda hetkeheaolu järgnevate põlvkondade heaolu nimelt vähendavad, on ilmselge müüt. Ja kuidagi sunniviisiliselt inimesi ennast teistmoodi tundma panna on ilmvõimatu. 

Kogu see jutt ei peaks aga selges vähemuses olevate roheinimeste indu vähendama. Olenemata selle kasust suures pildis on oluline ise käituda nii, et südames oleks rahu ja et kunagi taevaväravate ees seistes saaks puhta südametunnistusega öelda, et minu panus Maa elukeskkonna halvenemisse oli nii väike, kui mõistlikult võimalik.