TLÜ blogi

Millisest ülikoolist unistavad töötajad?

Enda unistuste ülikoolist räägivad Tallinna Ülikooli töötajad.

Millisest ülikoolist unistavad töötajad?

Minu tuleviku ülikoolis kohtuvad erinevad inimesed, ideed ja teadmised. See on paik, kus luuakse selgust nii enda annetes kui ka unistustes. Siin on loodud organisatsiooni kõigi liikmete arenguks ja õppimiseks ideaalsed tingimused. Inimesed tunnevad end hästi ja hoituna, siin on piisavalt autonoomiat tegutseda, end proovile panna, katsetada.

Vigade tegemine on aktsepteeritud kui õppimise normaalne osa, iga osapoole kompetentsusvajadust toetatakse. Ehk et keskkond pakub parajaid väljakutseid ja ülesandeid, mis sunnivad pingutama ja enda võimeid proovile panema, andes samas edasiviivat ja jõustavat tagasisidet.

Tuleviku ülikoolil on selge siht. Eesmärgid ning nende saavutamiseks vajalik teekond on ühiselt läbi mõeldud ja räägitud. Õppejõududel ja üliõpilastel on aega ning nende professionaalne areng on parimal moel toetatud. See on ülikool, kus pakutakse kvaliteetset ja paindlikku õpet. 

Kõigil kursustel on korralik e-tugi, suur osa kursustest toimub põimõppes, kus aine teooria osa saab läbida veebis õppijale sobival ajal ja kohas. Need loengud on üles ehitatud sarnaselt Khani akadeemia loengutele, kus lühikesed ja sisukad videoloengud vahelduvad enesekontrolli ülesannete ja keerulisemaid protsesse selgitavate animeeritud näidete või simulatsioonidega.

Selliste kursuste loomisel on õppejõududele toeks haridustehnoloog ja õpidisainer (igas instituudis oma, kes tunneb antud valdkonda ja selle eripärasid). Uute, (sh erialade/instituutide üleste) kursuste ja lahenduste väljatöötamiseks pakutakse ülikoolis nö inkubaatori tüüpi teenust.

Ülikooli õppehoonetes toimuvad seminarid on eelkõige tähenduslikud kohtumised sisukateks aruteludeks ja koosloomeks, kaasates e-lahenduste toel eriala spetsialiste (sh rahvusvahelisi) väljapoolt ülikooli.

Ülikoolis toimub kvaliteetne ehk tõendus- ja teaduspõhine õppekava arendus. Lihtsad ja kasutajasõbralikud õpianalüütika lahendused on abiks õppe analüüsil ja arendamisel. Paindlikud ja personaliseeritud õpirajad on loodud nii ülikooli sisenemisel kui ka õpingutes. Õppegruppide suurus on selline, et õppejõuna jõuad õppida tundma igat õppijat ning õppe diferentseerimine või vajadusel individualiseerimine on tõesti võimalik.  

Unistan ülikoolist, kus üliõpilastel oleks aega õpingutele pühenduda ja protsessi nautida. Selleks oleks vähemalt õpetajakoolituses kõigile tasemeõppes õppivatele õpetajatele üks päev nädalas vaba õpinguteks koos palga säilitamisega.

Unistan sellest, et kõik õppejõud on professionaalid, kelle professionaalsus avaldub nende töö kõrges kvaliteedis, suhetes ja oma valdkonna innustunud arendamises ning eestvedamises. Sellises ülikoolis ollakse nõudlikud, aga hoolivad. Õppejõudude koormus jaotub võrdselt ning iga üks saab rakendada oma ümber kujundatav vastavalt õppeprotsessi vajadustele.

Igal õppejõul on kasutada terviseraha meelepäraste spordi ja/või terviseteenuste eest tasumiseks, võimalus saada tööalast supervisiooni. Lisaks on ülikoolis viisakad koerad legaalsed, kes toovad rõõmu ja aitavad leevendada pingeid.  


Minu Milano ülikooli magistriõpinguid iseloomustavad ülerahvastatud loengud ja puudulik infrastruktuur, kuid ka kustumatu teadmisjanu. Sealne ülikool oli meie jaoks kodu, mis on pärani lahti maailma suurtele küsimustele, kuna teadmised on ühiskonnamõistmiseks ja muutmiseks. 

Tartu doktorantuur võimaldas seevastu aja maha võtta ja nautida otsest suhtlust õppejõududega. Ülikooli liigne rahulolu iseendaga mõjus aga vaimule veidi uinutavalt. 

Järeldoktorantuur Yale’i Ülikoolis pakkus maailma parimaid ressursse ning võimalust töötada koos maailma tippteadlastega. Yale’ikad ei paista aga häiritud sellest, et nende üleküllust ümbritseb vaesusest ja viletsusest räsitud linn. 

Minu unistuste ülikool on nende kolme parimate külgede süntees. Selle mootoriks on liikmete teadmisjanu ja uurimiskirg. Selle seinad tekitavad ruumi ja aja süvenemiseks, ilma et peaks ühiskonnale arutult järele jooksma. Süvenemise kaudu avab minu ideaalne ülikool end ka maailmale – mõtestatult ja kriitiliselt. Selle ressursid on parajad, vahendid ja meetodid innovaatilised. Seal ei tehta midagi masinlikult, kuna kõiki tegevusi hingestab ülikooli liikmete loovus. 

Minu unistuste ülikool tõmbab ligi maailma tippe. See on keelte ja kultuuride paabel, kus iga kohtumine ja jutuajamine on silmi avav ja rikastav. Selle ülikooli otsused sünnivad kaasavalt, teadmispõhise arutelu tulemusena ning kahe põhimõtte järgi, mida kõik selle liikmed veendunult jagavad: akadeemiline sõltumatus ning teaduslik ekstsellents. 


Minu unistuste ülikooli reaalselt ei eksisteeri ja ei saakski eksisteerida, sest definitsiooni järgi peab see esinema üksnes minu kujutluses. Selle moodustavad paljud erinevad nüansid, mis erilisel viisil kombineerudes loovadki just selle õige sisu ja vormi. 

Seesuguse ülikooli lahutamatuks osaks on kaasaegne ja tunnetuslikult väärtuslik töökeskkond ning suur roheline ülikoolilinnak. Seal töötavad inimesed, kes tahavad minna tööle, aga ka koju. See on piisavalt suur, et saaksid tekkida kriitilist massi ületavad uurimisrühmad ja piisavalt väike, et kolleegide nimesid meeles jõuaks pidada.  

Uurimisvaldkondi iseloomustab mitmekesisus, esinevad sünergilised seosed nii sama suuna erinevate harude kui ka täiesti erinevate distsipliinide vahel. Efektiivselt on kombineeritud tipptasemel teadus ja kõrgetasemeline õpe kõigil õppetasemetel. Seal sünnivad nutikad ideed, mis ei jää ainult ideede tasemele. Panustatakse ühiskonda ja selle toimimisse nii täna kui homme ning loodud on õpet ja teadustööd tugevdavad sidemed erasektoriga. 

See on koht, kus iga ülikooli liige saab fokusseeritult tegeleda oma põhitegevustega, efektiivselt on rakendunud bürokraatiat vähendavad mehhanismid ning samas jääb piisavalt aega ka enese mitmekülgseks arendamiseks ja töö tulemuste/viljade üle mõtisklemiseks. Selle toimimist iseloomustab pikaaegne kogemus ja head praktikad esilekerkivate tehniliste küsimuste lahendamises ning asjaajamiskorras. See on ülikool, mille iga liige tunneb teatavat aukartust, et saab olla osa sellest. 


Tallinna Ülikool on minu ülikool olnud alates 1999. aastast, mil siia õppima asusin.

Olen selle arengutes osalenud nii tudengi kui ka töötajana. Mul on olnud võimalus kasvada koos ülikooliga üle kahekümne aasta ja näha, kuidas tollasest Pedagoogikaülikoolist sai peadpööritavate muutuste tulemusena lõpuks Tallinna Ülikool. Nende aastatega on ülikool pea tundmatuseni muutunud, ent südame teeb eriliselt soojaks, et paljud kolleegid on endiselt samad. Me ei ole siin mitte mugavusest ja põhjusel, et meil pole mujal väljundit või paremat pakkumist. Me oleme siin sellepärast, et me oleme Tallinna Ülikooli Inimesed. Me hoolime ülikoolist ja selle käekäigust ning anname endast iga päev parima, et meie ühised unistused täituksid. See ongi minu unistuste ülikool - pidevalt arenev, hooliv, ambitsioonikas ja uutmoodi akadeemiline.

 


Minu unistuste ülikool on edukas teadusülikool. Minu jaoks on just teadustöö- ja saavutused see mootor, mis hoiab uudishimu taastootva masinavärgi töös. Ühtlasi jagub selle sees väljakutseid nii paljudele – teadlastest tugiüksuste spetsialistideni ning koostööpartneritelegi. Võluvaim on seejuures, et uusimad teadmised on boonus igapäevatööle.

Nii nagu keskkonna, on ka teaduse ja selle probleemide hoomamine keerukas, sest tegemist on nii kompleksse süsteemiga, mis võib inimeste kohalolekutunde lihtsasti „üle mängida“. Tasub tihemini endalt küsida, kas üldse oskame märgata teadussaavutuste sündi? Kuidas mõjutab teadus või teaduslik mõtteviis meie igapäeva? Kas oskame kogu nutikust, mis ülikooli seinte vahel luuakse, enda jaoks tööle panna?

Üks on kindel – suurt midagi ei juhtu enne, kui inimene hakkab järele mõtlema. Minu unistuste ülikoolis pööratakse palju tähelepanu ühisele mõttetööle ehk koosloomele, targale juhtimisele ja tööprotsesside nutikaks lihvimisele. Nii astume samme lähemale sellele, et kogu meie liikmeskond tunneksid seda sünergiat, mida suudab valmistada minu unistuste ülikooli teadustöö masinvärk


Minu unistuste ülikool on särava akadeemilise vaimsuse ja universaalsete väärtuste kandja. See on institutsioon, mis suudab vormida oma eristuvat akadeemilist tugevust tipptasemel teaduseks, kõrgetasemeliseks õppetööks ja ühiskonnas nõutud ekspertseks teadmiseks. See on kaasaja kiiresti muutuvates tingimustes toimetulev ja paindlikult kohanev institutsioon, mis suudab teha tarku ja tulevikku vaatavaid otsuseid. See on avatud ja koostööle orienteeritud ülikool.

Koostöös teiste Eesti ülikoolidega aitab see ülikool kujundada ja mõjutada hariduspoliitikat. Rahvusvaheline koostöö annab sellele hädavajaliku lisahapniku, milleta tänapäeva haridus- ja teadusmaailm eksisteerida ei saa.

Selles ülikoolis on inimesi väärtustav ja hoidev organisatsioonikultuur. Seda juhib tugevat strateegilist visiooni omav, pühendunud ja innustav juhtkond. Selles on toetav ja optimaalne reguleeriv raamistik, mida aitab teostada professionaalne tugistruktuur. Sellel ülikoolil on piisavalt ressursse, et täita kõiki neid ülesandeid ja seeläbi muuta enda roll ühiskonnas senisest palju-palju tugevamaks ja nähtavamaks, mis on olulisem kui kunagi enne.


Unistuste ülikool on...

uuenduslik ja uutele ideedele avatud. See on koht, kus on soovi mõelda julgelt ja uutmoodi ning oma ideid ka katsetada. Bürokraatlik mugavus ja argument, et „me oleme alati nii teinud“, ei saa ülikoolides kunagi muutuda määravaks.

Demokraatlik ja kaasav. Kogu ülikooliperet (nii töötajaid kui tudengeid) puudutavad olulised otsused arutatakse eelnevalt nendega läbi ning leitakse eri osapoolte huvisid arvestavad ühised lahendused. Ülikool ei saa 21. sajandil enam olla koht, kus saadetakse ülaltpoolt käsukorras otsused allapoole täitmiseks ning kus autoritaarsus ja klientelism on organisatsioonikultuuri peamisteks märksõnadeks.

Kollegiaalne ja sõbralik. Siia tahetakse tulla, sest siin on hea ning toetav atmosfäär. Üksteise julgustamine peab aga kaasas käima konstruktiivse kriitikaga, sest muidu ei toimu akadeemilist edenemist. Intriigid ja üle võlli võistluslikkus aga ei peaks kuuluma ülikooli sisekliima juurde, mis sest, et neoliberaalne mudel seda vägagi soosib.

Intellektuaalset sädet tekitav ja inspireeriv. Kui ülikoolis toimuvad arutelud, mõttevahetused, seminarid ja loengud ei pane nii tudengeid kui teadlasi lähenema maailma asjadele uue nurga alt, siis pole ülikoolil kui institutsioonil enam mõtet. Ülikoolid ilma inspireeriva intellektuaalse sädemeta on lihtsalt majad: tühjad, kõledad ning kasutud.


Minu unistuste ülikoolis on omavahel seotud teadus- ja õppetöö, mis omakorda on põimitud ühiskonna laiemasse arengusse. Projektides osalemine ei ole eesmärk omaette, vaid iga projekt annab killukese juurde, et meie õppe- ja teadustöö oleks kvaliteetsem, teaduslikum ning meile endale tähenduslik. Vahel ma muretsen, et see viimane hakkab natuke kaduma ja meil ei ole enam aega mõelda, miks me midagi teeme.

Ülikool on minu jaoks kooskasvamise koht, kus läbi koostöö tekib sünergia, mis on vajalik edasiminekuks. Unistuste ülikoolis on omavahelist konkurentsi minimaalselt – ainult nii palju, et meid liikumises hoida, aga eelkõige oleme interdistsiplinaarsusele ja koostööle suunatud, mida bürokraatia ei takista vaid toetab.

Minu ideaalses ülikoolis me märkame iga kolleegi potentsiaali ning soovime talle luua sellise töökeskkonna, mis kõige tõhusamalt realiseerib tema tugevusi meeskonnas. See on keskkond, kuhu ma jätkuvalt igal hommikul tahan tulla, mis pakub mulle väljakutseid ning kus on mugavustsooni langemine raskendatud. Unistuste ülikoolis tunneme kõik, et meil on veel arengukohti ja kaasarääkimise võimalusi.

Soovin anda oma panuse sellise keskkonna loomisesse ja usun, et oleme selleks võimelised.


Minu unistuste ülikool on võrgustik, kus igal liikmel – õppejõul, üliõpilasel, administratiivtöötajal – on oma koht, kus end hästi tunda, kartmata samas mingist nähtamatust piirist üle astuda. Mitmekesisust ei peaks väärtustama ainult rahvusvahelise ülikoolipere tasandil; võimalust ühisellu uusi elemente tuua pakuvad näiteks õpetlikud momendid erivajadusega kaastudengi, lapsevanemast kolleegi, miks mitte ka koeraomaniku, hobisportlase või -kunstniku kogemusest.

Ülikool on küll ennekõike koht teadustööks ja akadeemilise hariduse omandamiseks, seda eesmärki toetavad aga mitteakadeemilised teadmised ja empaatiavõime, mida aitavad omandada rollide vahetus, kaasatus ja avatus aruteludeks.

Võib-olla on mu mõte triviaalne, aga arvan, et aegajalt tasub iseendale meelde tuletada, et võõras või uus pole tingimata halb, vaid võib, vastupidi, dialoogi tulemusena meie maailmapilti veelgi täiustada.


Ma ei ole eriline unistaja. Heleroosade soovide asemel tahaksin näha, et midagi muutub tegelikult ka paremaks.

Olles TLÜ-ga kolmiksuhtes: vilistlase, tudengi ja töötajana, paistab ülikoolielu mulle väga
mitmekesiselt kätte. Paistab seegi, et arengukohti leidub alati.

Tahan, et ülikooli oleks selline, nagu ta mulle nostalgiakastmes meenub – aukartliku ja põnevust pungil rebasena, kes hiljem põlevil silmil õpitut kohvikus sõpradelegi jagas. Tahan, et ülikool tekitaks seda vaimustust!

Unistuste ülikoolis on inimesel ruumi. Ja mõttel on ruumi. Ruumi on ka sellel, mida ei saa mõõta ega kaaluda ning areng ei ole vaid lineaarne, vaid ootamatu struktuuriga. Lisaks on seal aega küpsemiseks.

Seal märgatakse, et müür koosneb kividest ja mördist. Et kivi ei jää kauaks seisma teisele kivile, kui puudub paindlik, vastutulelik, reageeriv, pragusid täitev ja fikseeriv mört. See ei ole glamuurne ega tähelepanuäratav roll, ent väärtuslik ja vajalik.

Nii et unistamata unistan siiski: päris palju peaks muutuma nii ühiskonnas kui meis endis, et luua tingimused selleks, et asjalood võiksid olla nii, nagu mina tahan.


Ülikoole on maailmas tuhandeid. Minu ülikool on Tallinna Ülikool. Ka minu unistuste ülikool on Tallinna Ülikool – selline, mis mind inspireerib minu töös ja mille teostumisele tahan ise mõistuse ja südamega kaasa aidata. Loomulikult antakse minu unistuste Tallinna Ülikoolis väga kvaliteetset, teaduspõhist ja ühiskonna tasakaalustatud arengut suunavat haridust.

Minu unistuste Tallinna Ülikool hooliv, roheline ning tulevikku vaatav: hooliv, sest hoolib oma töötajatest ja üliõpilastest, nende vaimsest ja füüsilisest tervisest; roheline, sest väärtustab looduskeskkonda ja säästlikku ressursikasutust ning on selles osas tunnustatud eeskuju ja uute ideede kasvulava kogu ühiskonna jaoks; tulevikku vaatav, sest siin antav haridus ei jäta hätta ning kujundab aktiivseid, ühiskonna- ja keskkonnateadlikke inimesi, kes tahavad luua ilusamat ja õiglasemat maailma.

 

 

 


Unistuste ülikool on multikultuurne ning mööda koridore jalutades võib kuulda vestlusi erinevates keeltes. Ülikool on kohtumispaik paljudest erinevatest kultuuridest pärit tudengitele ja õppejõududele, kelle koosmõtlemisest saavad alguse uued ideed ja praktilised lahendused. See on keskkond, mis toetab heade ideede elluviimist.

Ühtlasi on unistuste ülikool unistuste ühiskonna peegeldus. Sellise ühiskonna, kus igaüks saab olla tema ise, kartmata kurja sõna, ja kus tagasiside on aus ja konstruktiivne. Õigupoolest on need ju lihtsad unistused, aga kas ka teostatavad?
 

 

 

 

 


Elame maailmas, kus infot tuleb uksest, aknast ja korstna praost. Kui vaid lasta, siis see väsitab, paneb kõiges kahtlema ja matab enda alla. Ülikool minu (mitte ehk nii utoopilises) unistuses on teadmishimuliste inimeste kants, kus lüüakse kollektiivselt selg sirgu ja tuuakse vajalik siht ja selgus mullistunud inforuumi.

Ülikool ajab eri meetodeid kasutades järjekindlat ja väsimatut joont, et fakt = tõsiasi ja „alternatiiv fakt“ on oma olemuselt mõistusvastane. Ülikool astub julgelt vastu mentaliteedile, et õigus on sellel, kes kõige valjemalt ja bravuurikamalt räägib, mitte sellel, kelle poolt on faktid.

Näiteks raamatukogu on üks ülikooli käepikendusest, millega saab järjest rohkem aidata kaasa kontrollitud ja mõtestatud informatsiooni levikule ja kriitilisele hindamisele olenemata, kas ollakse õpilane, teisest ülikoolist, juba lõpetanud spetsialist või omal käel elukestvat õpet harrastav inimene.

Minu unistuste ülikoolis on hinnas faktid ja kriitiline mõtlemine.
 

 


Minu unistuste ülikool on nagu hästi töötav organism. Seal on ühtaegu oluline iga üksikisik, aga ka tervik – igaüks on väärtustatud. Hommikul tullakse rõõmu ja positiivse ootusega tööle, sest see mida me teeme on tähtis. Oleme osalised millestki, mis on oluline ja kestev.

Kui tekivad mured – need on arenguks lausa vajalikud – siis on igaühel vähemalt üks inimene, kellega neist avatult arutada, et koos lahendusi otsida. Avatus on üsna loomulik olek seal ülikoolis, sest
usaldus üksteise vastu on suur. Usaldus omakorda põhineb arusaamisel. Arusaamiseni jõudmiseks antakse alati aega, sest see on nii tähtis.

Selles ülikoolis on sisemine motivatsioon 99% realiseeritud ja seetõttu on selle ülikooli teadustulemused silmapaistvad nii kodu- kui välismaal. Ülikooli koridorides uitavad Nobeli preemia laureaadid. Üliõpilased armastavad seda ülikooli, sest see mida nad õpivad on tähenduslik ja kvaliteetne ning õpetab ka inimeseks olemisega seotud väärtusi.

See ülikool ei ole väga suur – nii umbes Tallinna Ülikooli mõõtu, kuid on väga heas koostöös ülikoolidega nii omal maal kui terves maailmas. Mistõttu kriitiline mass ei ole tavaliselt piirav tingimus. Just oma koostööoskuste ja sisulise kvaliteedi tõttu on see ülikool väga hinnatud partner.

Boonusena asub see ülikool mere ja vanalinna lähedal ühendades endas akadeemilisust ja avatust.