TLÜ blogi

Millisest ülikoolist unistavad tudengid

Tallinna Ülikooli tudengid räägivad enda unistuste ülikoolist.

tudengid bänner

Tähtis on innustada

Minu unistuste ülikool on asutus, mis suudab innustada lisaks üliõpilastele ja töötajatele ka ühiskonda enda ümber.

Ta suudab innustada olema parem nii enda igapäevategemistes, olema näiteks keskkonnasäästlikum, tegema kaalutletud valikuid ning jälgima ümberringi toimuvat kriitiliselt. Kuid veel enam innustab unistuste ülikool ühiskonda olema uuendusmeelsem, leidma lahendusi ja olema uudishimulik, sest milles muus saaks peituda meie kõigi ühine areng?

Kahtlemata annab igaüks meist panuse sellise ülikooli tekkeks, kuid kui iga meie teadlane ja õppejõud oma tegevusest veelgi enam päriselt räägiks ning mitteakadeemilisi kaaslasi kõnetaks, oleks meiegi ülikool sammu võrra lähemal just sellele samale innustavale unistuste ülikoolile. Teadmised on huvitavad, seega miks mitte neist rohkem rääkida? Ülikoolil on need teadmised olemas, jääb üle vaid neid veelgi enam edasi anda, uudishimu sütitada.
 


Iga tudeng loeb

Minu unistuste ülikool on koht, kus ma saan keskenduda õppimisele ja iseenda arendamisele.

Selles ülikoolis on olemas nii selleks vajalik keskkond ligipääsetava raamatukogu, mugavate õpinurkade ja soodsate toitlustusvõimaluste näol, kui ka kiire abi õpingute planeerimise toetamiseks.

Meil on imelised õppenõustajad, kuid vahepeal tundub, et neil on käed-jalad väga tööd täis. Kui ma olen tahtnud minna arutlema ülikooli psühholoogiga mõne mure üle, siis ma ei ole seda teinud, sest mitmenädalasi järjekordi vaadates tundub, et kellelgi teisel on vajadus kindlasti suurem.

Ma ei suuda ära tänada neid õppejõudusid, kes on andnud mulle isiklikku ja põhjalikku tagasisidet, kuid mul on jätkuvalt kahju, et ma saan neid üles loetleda ühe käe sõrmedel. Ma tahan õppida ülikoolis, kus iga üliõpilane on väärtustatud.
 


Rohkem aega tudengile

Olen esimese kursuse tudeng, kes jõudnud esimese eksamiperioodi alguseni. Mu stressitase on päris kõrge, mis teeb õppimise keeruliseks.

Üks aine aga, mis mulle stressi ei valmista, on ühtlasi üks kõige keerulisemaid. Kuidas see võimalik on? Sest selle aine õppejõud moodustab lõpphinde läbi ainekursuse tehtavatest töödest, mis annavad mulle selge tagasiside oma tasemest ja pakuvad võimalusi nii rohkem pingutada kui ka edust rõõmu tunda.

Minu unistuste ülikoolis ei kuhja õppejõud kõikide ainete saatuslikke arvestusi paari nädalasse, vaid kujundavad lõpphinnet läbipaistvalt semestri käigus. Ühtlasi on minu unistuste ülikoolis õppejõududel väiksem koormus ja rohkem aega tudengitele keskenduda. Intellektuaalne töö konveierlindil on väheloominguline, ebaefektiivne ning ei inspireeri.
 


Kõik on teretulnud

Ingliskeelsel õppekaval on mul suur rõõm ja privileeg õppida andekate inimeste seas. Nii tudengid kui ka õppejõud tulevad kõikjalt üle maailma. Filmimaastik Eestis ei ole kindlasti elujõuline ilma rahvusvaheliste projektide ja koostööta – sarnane keskkond ülikoolis on parim võimalik ettevalmistus tulevikuks.

Minu unistuste ülikoolis tunnevad kõik ennast teretulnult ja turvaliselt. Õppejõud on teadlikud sellest, kuidas multikultuurses keskkonnas suhelda. Informatsioon ja toetus on tudengitele saadaval samaväärselt ka inglise keeles.

Olukorras kus valitsus ähvardab rakendada ksenofoobseid ja rassistlike meetmeid, seisab ülikool valjult ja selge sõnaga neile vastu, näidates, et iga tudeng on võrdselt väärtuslik. Tallinna Ülikool peab olema koht, mis väärtustab mitmekesisust sõnade ja tegudega.


Unistades, algatades, uskudes

Kord, istudes ühel oma lõpuaktustest, kuulsin kooli direktorit ütlemas: „Inimene, kes ei unista, on surnud.“ See mõte on minuga kaasas käinud juba aastaid ning lausa grandioosseid unistusi on mul mitmes eluvaldkonnas.

Mis aga mängiks veel olulisemat rolli, toidaks ühe tudengi tulevikuplaane, kui tema valitud kõrgkool? Seega: ülikool mitte ainult ei võiks, vaid lausa peaks olema eelkõige inspireeriv ning ambitsioonide teket soodustav keskkond.

Kui rääkida oma unistuste ülikoolist, siis selle edasiviiv jõud on raamistikku ja visiooni loov rektor, lõuendil olevat pilti kujundavad aga tudengid, teadlased ning töötajad. Minu unistuste ülikoolis on iga õppejõud professionaalsel tasandil oma eriala fanaatik, iga õppejõu ja tudengi vahel valitseb vastastikune lugupidamine, mitte diktatuur. Minu unistuste ülikool elab ja hingab aususes ja järjekindluses välja öeldud sõnade ning ideede järgi, on pühendunud akadeemilisusele, lojaalsusele ning innovaatilisusele nii praeguste kui ka tulevaste tudengite suhtes.

Minu unistuste ülikooli tudengid usuvad päriselt, et nende ülikool, võrrelduna kõikide teiste ülikoolidega Eestis ongi see plaan A. Aga kuidas saab Tallinna Ülikoolist unistuste ülikool? Unistades, algatades, uskudes. Per astra ad aspera!


Rohkem suhtlust välistudengitega

Olen rahvusvaheline doktorant ja õppinud erinevates ülikoolides. Nii usun, et mul on selge ettekujutus, milline mu unistuste ülikool välja näeb. Selles on väga rahvusvaheline keskkond ja erinevad õppeprogrammid, mis võrdselt suunatud nii haridusele kui ka teadustööle.

Ülikooli põhirõhk peaks olema üliõpilaste isikliku ja erialase kasvu toetamisel ning üliõpilassõbraliku elupaiga tagamisel. Tudengid peaksid saama õppida erinevaid kursusi võrdselt erinevates keeltes, sealhulgas inglise keeles.

Tallinna Ülikoolis tunnen end väga õnneliku ja rahulolevana. Küll oleks vahva, kui Tallinna Ülikooli uus rektor suhtleks välistudengitega rohkem.


Küsi, kuidas sul läheb

Ülikool on paljudele esimene koht, kus hakata sammuma iseseisvuse poole. Lisaks sellele on sellest nii minu kui ka paljude teiste jaoks saanud ka teine kodu, kus veedame tihti enamuse päevast. Sama kehtib ka õppejõudude ja teiste ülikooli töötajate kohta. Sellest tulenevalt peaks ülikooli keskkond olema toetav. Kuid milline on hea keskkond?

Arvan, et kindlasti on üks aluseid kommunikatsioon. Soovin, et igaühel oleks võimalus oma murekohti/soovitusi väljendada ning loota, et neid võetaks ka kuulda. Selleks peaks aga esmalt teadma, kuhu pöörduda – on vaja luua sidemete võrgustik. Tundub üsnagi raske, aga kui hakata
mõtlema, siis piisab juba paarist sõnast nagu „Tere!“ või „Kuidas sul läheb?“, et seda saavutada. Väikesed sammud viivad suurteni.

Kindlasti peaks olema tagatud võimalus psühholoogiliseks ja karjäärinõustamiseks. Nii igapäevaelus kui ka pandeemia ajal tekib olukordi, millest me oma jõuga üle ei saa. Loodan, et hea ülikool on valmis ka kriisi ajal vastu võtma igat abivajajat.

Hea on ka inspireeriv, atraktiivne ning edasiviiv keskkond. Ülikoolis olles peaks igaüks tundma uhkust selle üle, kus ta on. Oma taset saavad kõrgharidusasutused eelkõige näidata pideva ning heal tasemel oleva teadusega. Niisugused ülikoolid on tunnustatud ning tekitavad ka kollektiivis tunde, et nad on jõudnud õigesse kohta.

Soovin, et Tallinna Ülikooli tulevane rektor paneb rõhku meie teadustöö arengusse ning panustab pidevasse koostöösse nii ülikooli sees kui ka laiemalt. Hea rektor kuulab nii oma kaaskolleegide kui ka tudengite häält ning esindab meie ülikooli väärikalt, tagades hea maine ning jätkusuutliku tuleviku.


Unistuste ülikoolis on oluline „oma kari“

Olles doktorikraadi omandamise lõpusirgel, on kaasdoktorantide muredest ehk kõige enam kõlama jäänud probleemikoht, kuidas pühenduda maksimaalselt teadustööle nii, et selle kõrvalt jääks aega perele ja kõigele muule, mis olenevalt ja tulenevalt erinevast eluetapist on inimese jaoks tähtsad. See on leidnud kajastamist ka ajakirjanduses. Lisaks on mure ka selles, kas doktoristipendium võimaldab tegeleda vaid õppimisega.

Selle valguses on muidugi rõõmustav, et lõpuks tõuseb ka teadusrahastus, sealhulgas toetus eesti keele, kultuuri- ja haridusuuringutele. Veelgi rõõmustavam on see, et mõistetakse, et tugeva alusteaduseta pole ka tugevat kõrgharidust ega teadusmahukat Eestit.

Eestikeelse teaduse roll (ja selle olulisuse mõist- mine!) ei ole siin sugugi vähem tähtis – teadlaste tõeotsingud võiksid muuta ühiskonda paremaks ja teadus peaks olema kõrgel tasemel ka eesti keeles. See ei tähenda kuidagi ingliskeelse teaduse tõrjumist või rahvusvahelise mõõtme alahindamist, vaid oma keeles mõtlemist, terminoloogia arendamist, aga ka tulemuste kättesaadavaks tegemist ühiskonnale.

Kui enne vaid tõdeti, kui palju annab üks targalt teadusesse investeeritud euro ühiskonnale tagasi, siis nüüd on üle pika aja ka tegelikult selleks samme astutud. Selle kõige taustal arvan aga, et unistuste ülikooli tiitli taga on eelkõige inimesed, akadeemiline vaimsus ja püüd saada targemaks.

Tallinna Ülikool võib olla uhke, sest siin tegutseb väga palju erinevate valdkondade professionaale – ja mitte vähem tähtis – oma tööd ja teadusdistsipliini kirglikult armastavaid teadlasi. Unistuste ülikool võiks kanda deviisi, et igal liikmel on oluline roll akadeemilise ühtsuse ja vaimsuse kujundamisel – seda tuleks märgata, hinnata ja toetada.’ Minu juhendaja professor Reili Argus on alustanud oma väitekirja antropoloog Robin Dunbari mõttega, kui tähtis on inimliigi jaoks sotsiaalne grupp, kuhu ta kuulub, ehk teisisõnu – tänapäeva inimene vajab ühiskonnas edukaks toimetulekuks umbes 150-liikmelist “karja”. Usun, et unistuste ülikool pakub seda karja, kus tunda end olulise ja võrdväärsena ning kus teadmiste ruum on olulisem kõigest muust ning juba siia kuulumine on uhkus. Mul on hea meel, et olen leidnud oma unistuste ülikooli.
 


Just see Tallinna Ülikool

Unistuste Tallinna Ülikool on see, nagu ta on praegu, ja natukene veel seda, milline ta on minu unelmates. Ülikool asuks muidugi jätkuvalt Tallinnas, samas kohas, kus ta on hetkel. Rektor võiks olla ikka keegi, kes peab lugu nii oma ametist, teistest ülikooli töötajatest ja kindlasti tudengitest. Ta on kursis toimuvaga ja teeb koostööd üliõpilastega. Töötades ise üliõpilaskonnas tunnen, et meie koostöö rektoriga on väga oluline.

Loodan ja soovin aga, et ka tudengid panustaksid võimalikult palju. On see ju meie ülikool ja haridust omandame me endale. Praegu tuleb eriti mõelda, mida saaksin üliõpilasena teha, et distantsõppest maksimaalset tarkust saada. Ka läbi arvuti loengus olles tuleb end siiski lülitada ainuüksi loengusse ja olla aktiivne. Õppejõule on iga töös olev kaamera oluline ning iga kaasarääkiv tudeng tõstab motivatsiooni. Ka minu unistuste ülikoolis võivad osad ained olla distantsõppes, kuid eelistan pigem kontaktõpet.

Minu unistuste ülikoolis on tuleviku tarkusele suunatud õppekavad. Kindlasti võiks olla rohkem keeleõpet – ülikoolis õpetatakse väga palju keeli, aga võimalust neid õppida on vähe. Ka väga toreda ELU projekti kallal võiks veel natukene tööd teha, et oleksid tugevamad projektid ja parem tulemus. Aga muidu on siin tore. Reipalt edasi, Tallinna Ülikool.
 


Pisut rohkem infot

Pooleteise aasta jooksul olen siin leidnud sõpru, kellega jagada kõiki oma muresid, kes on minu jaoks alati olemas. Ülikool ei tähenda siiski ainult sõpru. Siin leiad sügavamat teadmist sind huvitavatel teemadel, siin saad otsustada, kuidas kujundada oma unistuste karjääri. Tallinna Ülikool on selleks kindlasti suurepärane koht. On aga asju, mida soovinuks täpsemalt teada enne bakalaureuseõppe alustamist. Jah, need võivad tunduda pisut liiga lihtsad, kuid on kindlasti asjakohased. Esiteks võtab kandideerimine kauem aega, kui eeldada võiks. See on paljude üliõpilaste, eriti rahvusvaheliste õppurite jaoks oluline teema ja ma loodan, et see saab edaspidi olema paremini lahendatud. Teiseks peame tunnistama, et ülikool pole kool. Igas, ka meie ülikoolis, tuleb palju õppida, mõnikord isegi läbi ööde oma akadeemilist potentsiaali laiendada – ja see pole liialdus. Seepärast oleks vaja, et eksamite osas valitseks suurem läbipaistvus, et saaksime infot hoopis varem kui nädal-kaks enne eksamit.

Aga muus osas on Tallinna Ülikool suurepärane koht kõrghariduse omandamiseks ja uute tuttavate leidmiseks. Eriti väärib märkimist, et õppejõud on üliõpilaste suhtes sõbralikud ja aitavad kõikvõimalike murede korral.