Roheline ülikool

Rektor & mesilased

Viimased nädalad on andnud mitmeid põhjusi mitmesuguseid päevi ja hetki tähistada. 17. mail sai justkui omalaadset jõulukinki avada, oodata põnevusega, milliseks kujuneb uus rektoraat, millest kõneldakse, mida soovitakse ja mida lubatakse.

mesilased

Millest siis kõneldi, mis jäi kõrvu? Ikka toodi esile panust ühiskonda, tehnoloogiasse ja majanduskasvu. Korduvalt. Jah, loomulikult, seda ülikool ju teha saabki, see ta üks rolle on. Oli hea meel, et Eesti Vabariigi president rõhutas Tallinna Ülikooli rolli õpetajakoolituse juures ning õppimise uurimise vajalikkust, seda, kuidas võimalikult parimal ja tulemuslikumal moel õpetada, et meie ühiskonnaliikmed koolist saadud teadmiste põhjal arukaid otsuseid teeksid. 

Päeva peategelane ehk rektor Tõnu Viik tõi oma kõnes välja ka selle olulise nüansi, miks meil arukaid otsuseid vaja on. Mitte ainult et panustada majandusellu või toota üha uusi ja targemaid tehnoloogilisi vidinaid, vaid selleks, et panustada jätkusuutlikkumasse maailma, maailma, kus me inimkonnana oleme võtnud vabaduse meid endid ümbritsevat elukeskkonda rikkuda, kui mitte öelda, et hävitada. Paljude teiste rollide kõrval on ülikoolil vaja tegutseda just nii, et ühiskonna keskkonnateadlikkus suureneks (mitte ainult informeeritus keskkonnateemadest, vaid ka teadlik keskkonnahoidlik käitumine), et valitsemine oleks tark ja jätkusuutlik, et märgataks rohepesu. 
Siit on hea minna edasi teiste tähistamiste juurde, mis just seotud nimetatud keskkonnateemadega. 20. mai oli rahvusvaheline mesilaste päev ja 22. mai rahvusvaheline elurikkuse päev. 

Tallinna Ülikooli katusel lähevad oma neljandale suvele vastu mitu sumisevat mesitaru. Miks  võiks või peaks üks ülikool oma katusepinda mesilastele pakkuma? Ega põhjuseid vähe ei ole olegi. Üks neist on toetada linna looduskeskkonda, pakkuda sellele tuge tolmeldajate näol. Läbi selle saame anda oma panuse igaühe loodushoidu ning teha väiksegi sammu elurikkuse taastamisse ja hoidmisesse, mis muidu murettekitavalt kahaneb. 

Selle lisaks pakuvad siinsed mesilased nii teaduslikku huvi kui ka õpetamis- ja õppimisvõimalusi. Liiga tihti räägime me mesilastest ju ainult kui meetootjatest, aegajalt tõepoolest tuletame ka meelde, et tegemist on tolmeldajatega. Aga ei tasu unustada, et nad ka on kogukonna loojad – esmalt nad ise ning teiseks pakkudes seda võimalust ka neile, kes kuidagi nende tegemistesse panustavad. Ja veel on need vilkad tegelased ju inspiratsiooniallikaks loomevaldkonnas. Ilmselt ei ole vaja kaua otsida, kui juba meenuvad mõned laulusõnad või disainielemendid. Ja küllap pakuvad mesilased nende tegemiste jälgijatele ka meelerahu.