Asusid 30 aastat tagasi tööle Eesti Humanitaarinstituuti, millest 2005. aastal sai osa tänasest TLÜst. Kuidas sa sinna tööle sattusid?

Ma lõpetasin 1993. aasta suvel Moskva Ülikooli ja hakkasin samal sügisel TTÜ-s filosoofia ajalugu õpetama. Taltech oli mu esimene tööandja ja ma olin tegelikult üllatunud, et nendel pöörastel aegadel kohe erialast tööd sain. Palgad olid sellel ajal muidugi ainult sümboolsed, aga mulle tundus see väike hind selle eest maksta, et saab filosoofiaga tegeleda. Aasta hiljem tulin EHI-sse üle - see keskkond tundus põnevam ja akadeemilise kultuuri mõttes kaasaegsem. Filosoofia oli EHI kontekstis oluline eriala ja paljud tundsid selle vastu huvi, ka teised õppejõud.

Võrreldes tänasega, milline oli ülikoolielu 30 aastat tagasi?

Materiaalsed tingimused olid võrreldamatult kehvemad, tegutsemise lust ja vabadus oluliselt suuremad. Me ei olnud veel nii kompartmentaliseerunud ja spetsialiseerunud kui täna. Oli tavaline mõelda, et ülikooli õppejõud, ükskõik mis erialal, ei ole päris võhik ajaloos, ühiskonna- ja keeleteaduses, teoloogias, kirjanduses, psühholoogias ja loomulikult ka filosoofias. Ideaaliks oli olla erudeeritud mõtleja. Veel ei olnud vaja kirjutada 1.1 artikleid ega granditaotlusi. Reisimisvõimalusi oli ka palju vähem, ning intellektuaalne elu seisnes loengutes ja vestlustes. EHIs tundsin, et saan tänu kolleegidele ja üliõpilastele intellektuaalselt kasvada. Ühelt poolt seetõttu, et kolleegide ootused teineteisele olid kõrged, teiselt poolt seetõttu, et meil oli teineteise jaoks rohkem aega, või vähemalt nii on see periood mulle meelde jäänud.

Mis on sind läbi nende aastate innustanud, motiveerinud?

Ma olen võtnud ülikooli kui rännakut või teekonda, kui seiklust. See teekond kulgeb läbi ilmalava avaruste, mille vallaks on teooriad ja kultuur, meie ajalugu, ideed ja mõtted. Ei ole midagi innustavamat kui see rännak läbi mõtlemise võimaluste. Aeg- ajalt taandub ülikoolielu muidugi tööks oma ajasurve, stressi ja igasugu ülesannetega. See seisund mõistagi kuigi motiveeriv ei ole.

 Kas ja kuidas on ülikoolis töötatud aastad sind muutnud, kujundanud?

Ülikool ongi olnud mu elu. Seega on mul raske ette kujutada, mida oleksin teinud ülikoolita, või mida just nimelt ülikoolis veedetud aastad minuga on teinud, sest võrdlus puudub. Vähemalt täna ma arvan, et olin algaja õppejõuna ikkagi veel väga rumal nendes ainetes, mida ma õpetasin. Seega näib, et olen intellektuaalselt kasvanud. Juhi ameteid on ülikoolis ka väga õpetlik pidada: kognitiivne silmapiir avardub suundades, mida ma ei oleks teoreetilisest pagasist lähtudes eales tunnetada osanud. Ja iseloomu kasvatamise mõttes paneb juhi positsioon inimese samuti pidevalt seda arengut soodustavatesse olukordadesse.

Mis iseloomustab sinu arvates tänast Tallinna Ülikooli kõige paremini?

20 aasta tagusele ajale mõeldes oleme me väga kiiresti ennast teaduses ja ühiskonnas kehtestanud. Ülikooli loomise ajal oli õhus ikkagi hulk küsimusi, kas ja miks Eestile veel ühte ülikooli vaja on. Me ei oleks oma tänast positsiooni saavutanud kui meie inimestel poleks olnud südikust, võimekust ja tahtmist teha rohkem kui vaja, rohkem kui oodatakse, rohkem kui on ette nähtud. Akadeemilise ekstsellentsuse püüdu ja indu on paljudes olnud ja on praegugi. Tallinna Ülikool on järelikult olnud koht, kus saab ennast akadeemiliselt teostada.

Milline on Tallinna Ülikool 30 aasta pärast?

Milliseks iganes ei kujune meie õppimise ja õpetamise vormid ning teadustöö tegemise viisid, ma loodan, et ülikool on endiselt mingit sorti vaimsuse majakas – koht, kuhu vaimselt erksad inimesed tahavad kokku tulla. Mis nüüd neid teadus- ja õppetöö vorme ja praktikaid endid puudutab, siis arvan, et nii tehisintellekti arengust lähtuvalt kui ka tänaseks tegelikult juba muutunud ühiskonnapoolsetest ootustest lähtuvalt seisavad meil ees murrangulised ajad. 30 aasta pärast ei meenuta teadus- ja õppetöö praktikaid tänaseid enam kuigivõrd, aga ma loodan, et peamine sisu jääb samaks: ülikool on endiselt koht, kus osatakse teadmiste vaimustusega midagi peale hakata, neid teadmisi edendada ja teistele nende edendamise oskust õpetada.