TLÜ blogi

Rektoraadi liikmed on visad liikujad

Selle nädalaga oma töö lõpetava Tallinna Ülikooli praeguse rektoraadi liikmed on valdavalt aktiivsed ja sihikindlas sportijad, võib järeldada Katrin Niglase, Helen Sooväli-Seppingu ja Andres Jõesaare pihtimustest.

bänner

Katrin Niglas, teadusprorektor

Minu spordipisik ja võistlusmomendi nautimine on nö perekonna viga. Isa võttis mind  koos temaga sportima juba enne, kui minu enda jalad kandma hakkasid, ja viis mind TV 10 Olümpiastardi võistlustele paar aastat nooremana, kui esimene vanuseklass ette nägi. Tegelesin innukalt rahvatantsu, ujumise, kergejõustiku ja suusatamisega, aga võistkonnamängu põnevus ning võimalus Eesti koondisega erinevatesse paikadesse reisida kallutasid otsuse korvpalli kasuks. Spordilaagrid olid kooli ajal suviti teiseks koduks.  Nõukaajal oli kombeks „käib töö ja treening koos“ suhtumine, mis mulle väga meeldis ja sobis. Pikad päevad heinapalle tõstes kasvas muskel, paranes jume ning pudenes taskussegi pisut krabisevat, kusjuures enesetunnet paitasid tänulikud sõnad ja teadmine, et oled midagi kasulikku ära teinud.

Praegu eelistan sportlikku vabadust ja liigun spontaanselt. Seda nii kahel jalal kui ka jalgrattal, võimalusel suuskadel või suve- ja talveoludeks sobivatel uiskudel. Poja õhutusel olen sattunud ka laine- ja lumelauale, mis pakub uusi väljakutseid ja nõuab teatavat siseheitlust teemal, et kui kohe nooruslikult ja elegantselt välja ei tule, kas siis... Aga pisukesest valehäbist tuleb üle saada ja seda magusam on lõpuks hakkama saamise rõõm! Eestimaa kauni looduse rüpes liikumisele on hea argipäevane vaheldus jalutuskäigud erinevates aedlinna rajoonides, mida omakeskis antropoloogilisteks lühirännakuteks nimetame- Silmad tuleb ju liikudes ikka lahti hoida ning aedadesse ja (mis seal salata) vahel ka akendesse kiikamine ärgitab mõtlema ja arutlema erinevate inimeste ja ajastute mõttemaailma, elu-olu ja kommete üle. Seega: liikumine ei ole oluline ainult füüsise töökorras hoidmiseks, vaid aitab säilitada vaimset tasakaalu ja pakkuda meelelisi emotsioone.

Helen Sooväli-Sepping, jätkusuutliku arengu prorektor

Minu spordiala on suusatamine – muud sporti ma ei tee. Küll kõnnin ma selleks, et koer saaks oma sotsiaalsed suhted suheldud. See tähendab, et mina liigun, veidi nagu isegi lohisen tema järel rihma otsas, ja tema suhtleb laternapostidega. 

Mulle meeldib liikuda pigem nii, et energia muutub millekski kasulikuks. Nii on minu põhiline füüsiline liikumine seotud tööga aiamaal ning taluõuel. Mulle meeldib kaevata, oksi tassida, kartuleid võtta, juurvilju kasta ja üldse teha kõike, mis teeb minu elukeskkonna korrastatumaks, toetab kestlikku eluviisi ning on tulemusena maitsev ja tervislik mulle ja mu perele. Maikuu nõuab aiapidajalt õnneks tublisti liikumist. Ainuüksi ettevalmistused külvamiseks ja istutamiseks eeldavad puhkepäevadel rohkem kui 10 000 sammu astumist.

Andres Jõesaar, arendusprorektor 

Varases lapsepõlves Hiiu mändide alt ja hüppetornidest alguse saanud sportliku liikumise soov on mind saatnud kogu mu elu. Eelkõige köidab sportimine vabas õhus: suusa-, ratta- ja jooksuringid ja –maratonid, eelmisel kümnendil ka tennisväljakud. Viimased viis aastat olen kulgenud üsna sageli ka golfiradadel. 

Tennist mängides tundus golf ’penskarite’ harrastusena – mäng nendele, kes liikuvale pallile enam pihta ei saa. Nüüd tean, et see arvamus on golfi olemusest ülimalt kaugel. Golfilegend Arnold Palmer ütles väga õigesti: „Golf on petlikult lihtne ja lõputult keeruline“. See on tehniliselt, füüsiliselt ja vaimselt nõudlik spordiala. Naljahambad ütlevad ka, et golf on kõige mõnusam viis ennast kiiresti närvi ajada. 

Kuid lisaks füüsilisele treeningule on golf teraapia. Mäng haarab endasse ja kolme-nelja tunnise ringi ajal kaovad kõik muud mõtted. Hoiatan – golf tekitab tugevat sõltuvust! Kui korra oled selle kütke langenud, siis nii lihtsalt temast enam lahti ei saa. Nii ma siis kas üksi või sõpradega, kuid enamasti hoopis koos abikaasaga, leian ikka võimaluse kolm-neli korda nädalas rajale jõuda. Õnneks tõuseb päike varakult ja laseb enne töiseid zoome rajalt läbi minna. Ja kui hommikul ei jõua, siis on ka õhtud pikalt valged ja saab kolmetunnise ringi ikka ära teha. Lisaks vaimu ergastamisele kogunevad ka läbitud kilomeetrid. Päris kümmet iga ringiga ei tule, kuid üle paarikümne kilomeetri saab igal nädalal läbitud küll.