Suliko Liiv: "Täna defineerib ülikool end sellisena, milliseks ta pidigi kasvama"
Märtsis tähistab Tallinna Ülikool oma 18. sünnipäeva ja selle puhul palusime ülikooli loomise juures olnud inimestel jagada mälestusi ja põnevaid juhtumisi sellest perioodist. Esimesena jagab oma meenutusi Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Suliko Liiv.
Kui mõtled 2005. aastale – millised olid Sinu arvates toona Tallinna Ülikooli peamised rõõmud ja mured?
2005.aastast meenub just 18. märts, mil jõustus ülikooliseaduse muudatus, kus Tallinna Pedagoogikaülikool asendati nimega Tallinna Ülikool. Riigikogus juba 16. veebruaril 2005.a. vastu võetud otsus oli lühike, ühelauseline” Ülikooliseaduse § 3 lõikes 1 asendatakse sõnad «Tallinna Pedagoogikaülikooli» sõnadega «Tallinna Ülikooli». Sellega lõppes mitmeid aastaid kestnud vaidlus ülikooli nime osas ja selgus sai majja. Algas uue nime sisuga täitmine oma rõõmude ja muredega.
Kes olid sel ajal ülikooli võtmeisikud ja milles seisnes nende panus?
Enamik rahvasaadikuid hääletas juba 9.veebruaril 2005.a. Tallinna Ülikooli nime poolt, lükates tagasi Isamaaliidu muudatusettepaneku nimetada loodav ülikool Tallinna Linnaülikooliks. Ülikooli nimemuutuse vajadust selgitasid paljud, kuid eelkõige loomulikult rektoraat eesotsas rektor professor Mati Heidmetsa ja teadus- ja arendusprerektor professor Peeter Normakuga, samuti tulevane rektor professor Rein Raud, keda toetasid professor Leif Kalev ja üliõpilased, nagu Janne Jakobson, Lauri Läänemets, jt.
Milline oli toona ootus – milliseks asutuseks pidi ülikool kasvama?
Eesmärgiks seati olla tugev rahvusvaheline humanitaar- ja sotsiaalteaduste ülikool.
Täna defineerib ülikool end sellisena, milliseks ta pidigi kasvama: Tallinna ülikool on humanitaar-, sotsiaal-, haridus- ja loodusteadusi ning kunste viljelev ülikool.
Kui võrdled toonaseid ootuseid tänase reaalsusega, siis kuidas need kooskõlas on?
Meie ülikooli tugevus ongi humanitaar- ja sotsiaalteadused. Ka meie akadeemikud on ju nendest valdkondadest. Hea meel, et õpetajakoolitus on uuesti ausse tõusnud, seda ei häbeneta ja väärtustatakse üha rohkem – on ju 1919. aastal loodud Tallinna Õpetajate Seminar oluline teetähis meie ajaloos.
Milline on olnud Sinu arvates Tallinna Ülikooli kujunemisloos kõige märgilisem sündmus? Miks just see?
Ühte sündmust on raske välja tuua, aga pean oluliseks seda, et Tallinna Ülikool on kujunenud rahvusvaheliseks haridus- ja teaduskeskuseks – ja seda väga lühikese aja jooksul.
Samuti julgust teha mõnikord ka ebapopulaarseid otsuseid. Näiteks minu jaoks oli alguses üllatav rektor professor Rein Raua otsus teha struktuurimuutus, millega loodi traditsiooniliste teaduskondade asemel üle 20 instituudi. Aga iga instituut ühendas oma eriala inimesi ja üliõpilasi, õppekavad olid erialakesksed ja paljude erialale vajalike valikainetega.
Kui Sina oleksid täna Tallinna Ülikooli juhitüüri käsutaja, siis kuhu poole ülikooli kurssi suunaksid? Miks nii?
Eks igal juhil on oma juhtimisstiil. Aga sooviksin, et ülikool oleks Eesti ühiskonnas rohkem nähtavam. Ärgem jätkem oma põnevate tegevuste ja tarkade arvamuste tutvustamist kitsalt ainult ülikooli seinte vahele!
Samuti pean väga vajalikuks „meie tunnet“ ja „räägi inimesega“ – selleks on vaja üleülikoolilisi üritusi, kus saaksime üksteisega kohtuda, suhelda – tunda, et oled selle organisatsiooni liige ja väärtustatud.