Kuidas sa leidsid oma välisõppe koha?

Välisülikooli ja linna leidmine oli ühtaegu segadusttekitav, kuid põnev protsess. Kuna Tallinna Ülikoolil on niivõrd palju partnerülikoole, siis esmalt tuleb enda jaoks selgeks mõelda, mis on sulle elukoha puhul esmatähtis. Minu soov oli kindlasti tulla Saksamaale, kuna olin keelt varasemalt mitu aastat õppinud ja tahtsin keeleoskust veelgi arendada. Saksamaal oli minu mäletamist mööda kõige suurem ülikoolide valik, kuid enda jaoks välistasin linnad, mida olin juba külastanud ning samuti suurlinnad. Väikesest Eestist tulnuna on väiksemas linnas palju kergem harjuda ja seega keskendusin rohkem just väiksematele linnadele.Kui võimalikud sihtkohad olid välja vaadatud, siis võrdlesin omavahel ülikoolide õppekavasid- ja aineid, et leida nende hulgast see, mis enim huvi pakkus. Lõpuks olin kahe linna, Potsdami ja Bremeni vahel, kuid miskipärast sisetunne käskis valida Bremeni. Rääkisin sihtkoha valiku läbi ka enda instituudi Erasmus+ koordinaatoriga ning seega oli asi otsustatud. 

Milliseks on su kogemus tänaseks kujunenud?

Kogemust on mul veidi vähem kui kuu aja jagu, kuid juhtunud on see-eest palju. Enne Saksamaale saabumist olin ootusärev ning emotsioonidest pungil. Viimased päevad Eestis ning esimene nädal Saksamaal möödusid stressirohkelt - esimest korda nii pikaks ajaks perest ja sõpradest eemal olla osutus emotsionaalselt päris raskeks. Kui võib-olla kodumaal ei jõudnud veel kohale, et olin sellise otsuse vastu võtnud, siis esimestel päevadel  Saksamaal sain aru, et see ongi nüüd uus reaalsus, millega tuleb harjuda.

Esmalt oligi palju kõhklust, et kas saan ikka hakkama - eriti ärevaks muutis mind asjaolu, et pidin hakkama võõrkeeles (saksa keeles) õppima. Teisalt saatis mind uudishimu uue linna, inimeste ja kooli ees. Siin on väga aktiivne Erasmuse vahetusüliõpilastega tegelev kommuun, kes organiseerib iganädalaselt erinevaid üritusi ja väljasõite, et vahetusõpilased omavahel tutvuksid ja lisaks akadeemilisele väljakutsele ka mitmekülgselt vaba aega sisustada saaksid. Ülikool algab Saksamaal poolteist kuud hiljem, kui Eestis, mistõttu olen loengutes saanud käia vaid paar nädalat.Esimene nädal oli ärev, kuna korraga oli hästi palju uut infot ning tuli kohaneda võõrkeelse aineõppega. Küll aga on siiamaani kõik kulgenud ootuspäraselt, sest Erasmuse üliõpilastega arvestatakse ning õppejõud ja siinne Erasmuse koordinaator on probleemide/kõhkluste korral igati abiks. 

Mida sa ei osanud arvata, et juhtuma hakkab?

Nagu juba mainisin, siis ei osanud arvata, et Saksamaale jõudes erinevad hirmud välja löövad. Muidugi olen sellise võimaluse eest tänulik ja tean, et see oli õige otsus, kuid täiesti uus keskkond, võõrkeel ja oma inimeste puudumine võivad korraks täiesti ära ehmatada. Ei osanud samuti eeldada, et päris kiiresti tekib koduigatsus. See kõik oleneb muidugi inimesest, kuid arvan, et see on täiesti normaalne asjade kulg. Kuulsin kunagi tsitaati, et "kui see sind hirmutab, siis sa teed õiget asja" ja ma päriselt usun sellesse ning tuletan seda siin endale aeg-ajalt meelde. 

Kuigi eelöeldu põhjal võib tunduda, et sisseelamine on olnud raske, siis tegelikult pean tõdema, et läinud on hästi. Ma olen kohtunud väga toredate inimestega erinevatest maailma paikadest, olen saanud avastada enda uut elukohta ning saanud osa võtta lõbusatest ja aktiivsetest üritustest. Erasmuse üliõpilaste kogukonnas toimub suhtlus igapäevaselt ning nende hulgas on alati inimesi kellega midagi vahvat ette võtta või kes sulle raskematel hetkel tuge pakuvad. Mul ongi suurim rõõm selle üle, et kuigi Erasmus+ programmi esmane eesmärk on akadeemiline väljakutse, siis lisaks annab see tohutult palju teisi võimalusi - olla iseseisev, astuda enda mugavustsoonist välja, tutvuda uute paikade ja kultuuridega ning luua uusi tutvusi.