"Naised teaduses" fookuses: ÜTI teadur Birgit Poopuu

Ühiskonnateaduste instituudi teadur Birgit Poopuu juhib hetkel Eesti Teadusagentuuri rahastatud kaheaastast uurimisprojekti teemal „Naiste roll Süüria revolutsioonis: rahu läbi prefiguratiivse poliitika”(MOBTP200). Ta on raamatu The European Union’s Brand of Peacebuilding: Acting is Everything (Palgrave Macmillan) autor. Tema teadustöö uurib radikaalsete ja rahumeelsete teadmiste ja kogemuste mõju rahvusvahelistes suhetes ning tema fookus on kriitilistel lähenemistel rahule ja konfliktidele, ning feministlikel ja dekoloniaalsetel lähenemistele maailmapoliitikale.

Mis Teid teadlasena rõõmustab?
Mul on siiralt hea meel, et teadustööd nähakse üha rohkem koostööl ning mitmete osapoolte kaasamisel põhinevat ettevõtmist – tunnustades ja aru saades mõttekaaslaste-teeliste olulisust, mis tähendab, et üha rohkem puutun kokku projektidega, mis pakatavad koostegemisest. Nüüd oleks vaja, et see partnerluste mitmekesisus ja vajalik ruum mõtlemiseks leiaksid koha ka teadusele mõeldud ressursside-toetuse korraldamisel – on vaja rohkem toetada aja ja ressurssidega mitmetahulisemaid teaduse tegemise võimalusi, mis lõhuvad praegu võib-olla liiga rangeid formaate. Küsida on vaja, kas teadlastele on jäetud piisavalt ruumi eksperimenteerimiseks? Mida saame teha, et toetada paremini kirjumaid erialaseid teekondi?

Millised on murekohad teaduses?
Murekohti on väga palju. Ma pean praegu oluliseks keskenduda kahele asjale. Üks neist puudutab vajadust tegeleda vaatega, mida ikka kohtab ülikooli peal liiga palju: et tublid ja võimekad inimesed saavad kõigega hakkama, see normaliseerib arusaama, et justkui akadeemilise töötaja võimetel ei ole piire. Aga on küll ja need piirid peavad olema paigas, sest meil on vaja töökeskkonda, mis on nii arendav, motiveeriv, aga ka inimväärne – st töökeskkond peab olema toetav nii teadustööks kui ka sellest puhkamiseks. Teine probleem puudutab ikka veel tõsiseid soopõhiseid ebavõrdsusi teaduses – kuigi naisi on teaduses rohkem, ei ole saavutatud eri tasanditel võrdset esindatust/tingimusi. Suurim takerdumine on siin seotud sooliste eelarvamustega, mis tähendab, et mitte ainult struktuursete ebavõrdsuste taak, et naiste ligipääs teadusele on olnud piiratud, nende töid ei ole võrdväärselt tsiteeritud ja/või kaanonisse arvatud ei ole murekohtadeks, aga ka igapäevased soolised eelarvamused – nt paljud meesteadlased on skeptilised naisteadlaste võimetes, mis tähendab, et eri karjääri astmetel naised liiguvad edasi aeglasemini ja/või ei liigugi edasi.

Kuhu teadus liigub? 
Ma ise töötan selle nimel, et teadus liiguks aeglasema, koostööpõhisema ja kaasavama mudeli poole. Kõik need märksõnad täiendavad üksteist. Selleks et väärtustada eri teadmisi, teha koostööd mitmete osapooltega (ka akadeemiast väljapool) ja nii kindlustada õiglasema ja põhjalikuma vaate uurimisprobleemile, on vaja aeglasemaid-paindlikemaid viise, et teadust teha. Hetkel kehtivad üsna standardiseeritud nõudmised kõigile ja teaduse tegemise kiirus üha kasvab – siin tuleb tõmmata pidurit ja mõelda, mida on vaja, et lubada mitmekülgsemaid viise teadust teha (et katsetada ja ka vahel komistada), et interdistsiplinaarselt toimetamiseks ja teadustulemuste tutvustamiseks jäetakse ka vajaminev aeg. Me peame pidevalt küsima, millist teadust lubavad praegu käibel olevad teaduse kvaliteedi hindamise viisid meil praktiseerida?

Lugege Birgit Poopuu tegemiste kohta lähemalt ka Meediavärava intervjuust siin.

Päeva "Naised teaduses" tähistamist alustati ÜRO eestvedamisel 2015. aastal ja selle eesmärk on esile tuua naiste ja tüdrukute oluline roll teaduse arengus. Eestis tähistatakse seda päeva esmakordselt.