Mauri Kiudsoo: numismaatilise kallakuga arheoloogiks sain pooljuhuslikult

Mauri, käesoleval aastal annab Eesti Pank välja haridust eestvedava Erasmuse programmi 35. aastapäevaks erikujundusega pühendusmündi. Teie kui tuntud numismaatik olete meil Tallinna Ülikoolis aga 2022. aastaks 'käibel olnud' veidi vähem, ent siiski korralikult – 25 aastat. Mis teid meie juures kõik need aastad hoidnud on?

Peamiseks põhjuseks on kindlasti sõbralik ja abivalmis kollektiiv, aga kindlasti ka huvi vanade müntide vastu, mis on aja jooksul järjest süvenenud. Tegelikult ei pea ma ennast n-ö klassikaliseks numismaatikuks, vaid eelkõige ikkagi numismaatilise kallakuga arheoloogiks. Minu jaoks on münt lihtsalt üks arheoloogiline esemeliik, mille uurimise kaudu on võimalik saada vastust väga erinevatele ajalooalastele küsimustele, alates majandusajaloost ja lõpetades asustusajalooga.

Olles kõige massilisemalt valmistatud ja ka säilinud minevikutoode, kannab münt endas märkimisväärsel hulgal informatsiooni vermitud kirjade ja sümbolite näol. Nii on näiteks müntide ja aarete uurimise kaudu võimalik teha järeldusi omaaegsete majandussuhete, aga ka kaubakontaktide ja -teede kohta. Kui minu eelkäijad tegelesid igapäevaselt peaasjalikult juba varasematel aastakümnetel avastatud ja arvele võetud müntidega, siis tänapäeval täieneb TLÜ arheoloogia teaduskogu kollektsioon pidevalt ja regulaarselt uute müntide ning aaretega. Põhjuseks on viimase viieteistkümne aasta jooksul toimunud metallidetektorite kasutamise oluline intensiivistumine tsiviilkäibes, mis osaliselt on võtnud suisa kuritegelikud mõõtmed.

Õnneks on olemas ka rida ausaid leidjaid, kes ajaloost ja selle talletamisest ning Eesti Vabariigis kehtivast seadusandlusest lugu peavad, ning leitud mündid Muinsuskaitseametile korrektselt üle annavad. Üksikud mündid on osutanud aga omakorda kätte tervete rahapadade asupaigad. Juhul kui leiutingimused ja -situatsioon seda võimaldavad, on mündiaarded maa seest üles võetud koos ümbritseva pinnasega ehk monoliidina, et seda laboratoorsetes tingimustes detailsemalt edasi uurida. Ühesõnaga, Eesti numismaatikutel, nagu ka mündikonservaatoritel, niipea veel tööpuudust karta ei ole.

TLÜs kannate ametinimetust arheoloogia teaduskogu koguhoidja. Mida see amet endast arginädala kontekstis tähendab? Millisena kirjeldaksite oma tööpäeva näiteks nendele gümnasistidele, kes mõlgutavad edasi õppimise mõtteid just ajaloo, sh arheoloogia vallas?

TLÜ arheoloogia teaduskogu on oma olemuselt teenindav sektor, mistõttu osa minu tööajast kulub suhtlusele nii Eesti kui välismaa erialateadlastega ja uurijatega. Lisaks igapäevasele tegelemisele uute müntide ja aaretega, mille korrektsele määramisele järgneb juba rutiinne tegevus: kaalumine, pakendamine, andmebaasi sisestamine, tuleb rinda pista ka II MS ajal tekitatud segaduse likvideerimisega. Pean silmas Eesti suurimas mündikollektsioonis sisalduvate rahade leiukonteksti nn taastamistööd. Õigupoolest olen sellega tegelenud alates 1997. aasta 1. aprillist saadik.

Praeguse arheoloogia teaduskogu numismaatilise kogu tuumiku moodustab endise Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) mündikollektsioon. II maailmasõja ajal võeti selle kaitsmiseks tarvitusele vajalikud ettevaatusabinõud. Kõik mündid pakiti TÜ Arheoloogia Kabineti seinas olevasse peidikusse, mille tagajärjel elas ÕESi mündikogu sõja erinevalt teistest Eesti kollektsioonidest kaotusteta üle. Seda küll ainult füüsiliselt. Müntide ning aarete leiukonteksti säilimise osas tekkis aga kahju, mis tundus korvamatu, kuid õnneks see seda siiski päriselt ei ole. Nimelt oli omaaegne ÕESi mündikogu kujunemislugu seotud väga mitme institutsiooniga. Müntide täpse päritolu välja selgitamiseks olen tuhninud ÕESiga seotud seltside, ühingute ja muuseumite arhiivimaterjalides.

Õnneks on väga paljudel juhtudel mündipakendil või selle tagaküljel säilinud mingi number või tähekombinatsioon, mis on juhatanud kätte olulise niidiotsa. See on äärmiselt vajalik töö, kuna vähemasti kesk- ning uusaegsete vermingute näol on tegemist masstoodanguga, mis ilma leiukonteksti jms ei oma arheoloogilisest vaatevinklist lähtudes erilist tähtsust.

Mis teid esialgu üldse ajalooõpingute juurde meelitas? Milline mälestus reedab, et ajaloohuvi teis tärganud oli?

Suur huvi ajaloo vastu oli mul olemas juba päris varajases lapsepõlves. Ausalt öeldes ega ma mäletagi, millal see täpselt tekkis või miks see arenes. Lõpetades 1992. aastal Tallinna Reaalkooli, astusin ma kõigepealt Tallinna Tehnikaülikooli. Sain seal kenasti hakkama ja suuremaid probleeme polnud, kuid mingi säde oli nagu kogu aeg puudu. Ühel hetkel otsustasingi teha oma õpingutes kardinaalse kannapöörde ning viisin paberid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna sisseastumiskatsetele.

Kuna elus on oluline tegeleda just nende asjade ja teemadega, mis on südamelähedased, siis ma seda otsust arusaadavalt põrmugi ei kahetse. Tegelikult ei olnud mul tollal veel täit ettekujutust sellest, mida ma tulevikus omandatava ajalooharidusega peale hakkan. Esialgu oli plaan õppida lihtsalt süvitsi Eesti ajalugu, kuid juba teisel aastal spetsialiseerusin ümber arheoloogia peale. Numismaatikuks või õigemini numismaatilise kallakuga arheoloogiks sain pooljuhuslikult. Võiksin öelda, et isegi täiesti juhuslikult, aga nii see vast päriselt siiski ei ole. Nimelt hakkasin juba ülikooli õpingute ajal poole kohaga tööle Ajaloo Instituudis, millest sai hiljem TLÜ arheoloogia teaduskogu.

Millise eseme üle arheoloogia teaduskogus eriti uhke olete?

Pilt: inventarinumber AI 5000/207: 1

Neid huvitavaid ja rariteetseid rahasid on arheoloogia teaduskogus arvel kohe õige mitmeid. Teatud põhjustel mainiksin siinkohal Kiievi esimest hõbemünti, mis on valmistatud suurvürst Vladimir Püha valitsemisajal, pärast 988. aastat. Konkreetne eksemplar pole siiski Eestist leitud ning on endise Õpetatud Eesti Seltsi mündikokku sattunud kinkimise teel. Suutsin omal ajal arhiiviallikatele tuginedes välja selgitada, et münt on leitud 1852. aastal Ukrainast ning pärineb Nežinski aardest. Kui mündi aversil on kujutatud troonil olevat vürsti, siis reversit kaunistab Rjuriku kolmhark – tänapäeva Ukraina vapp.